kaire 
„Kõige loomingulisem ja vajalikum asi, mida inimesed teevad, on koos mullaga looduse kaasloomine.“Vandana Shiva, Soil Not Oil: Environmental Justice in an Age of Climate Crisis (2008). Progressi kustuv tuli Poolsajandi eest koostas rühm teadlasi kogu maakera looduse ja majanduse toimimise kohta arvutimudeli, mis sai tuntuks Rooma klubi raportina.1 Korduvalt üle kontrollitud2 mudel näitas, et sõltumata
Saiarestorane ja -kioskeid olen Tallinna oodanud, kuna hea värske sai – olgu hapusai, baguette või brioche – on mu suurimaid nõrkusi. Toredal kombel tuli neid korraga kaks. 2024. aasta suvel avanes vanalinna serval punase-valgekirju Sai!, kus pakutakse kurja koera võikusid, ja aasta lõpus tegi Rotermanni kvartalis uksed lahti sinist põhitooni kasutav Sanga.
Tallinna kesklinnas asuva kogukondliku Logi sauna vedurid, arhitektid ja kütjad Kaisa Sööt, Margit Säde, Regina Viljasaar-Frenzel ja Liina-Liis Urke vestlevad Diana Droboti ja Linda Li Arroga talupojatarkuse rakendamisest linnakeskkonnas, koostööst avaliku sektoriga ning julgusest linnaruumi sekkuda.
Indrek Rünkla arutleb (arhitekti)töö olemusest ning olemuse ning selle defineerimisvõimaluste piiride ja paradokside üle. Töö eest on meile lubatud vabadust, armastust ja raha. Töö tegemine võivat viia soovini seda kaunist hetke pikendada. Tööd mõõdetakse džaulides, tundides ja eurodes. Töö ei ole jänes, kiidab tegijat, tapab, toidab ja võimaluse korral teeb ahvist inimese.
2010. aastad olid hiilgava külluse aeg. Arhitektidele oli see aeg, mil saadi palju tellimusi ja küsiti vähe küsimusi. Seda aega toitis uute ressursside ammutamine ja laienemine. Kerkisid uued tornid, vanad lammutati. Kümnend kulges 2008. aasta finantskriisi pika varju all. Kriisiaegsele eluasemeturu kokkukukkumisele – esmalt Ameerika Ühendriikides, seejärel suuremas osas Euroopas – olid keskpangad reageerinud erakordsete
Madli Kaljuste kutsus Mari Rassi, Ülo-Tarmo Stööri ja Mihkel Tüüri arhitekti elatisest vestlema.
Laura Linsi arutab Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männaga, kas renoveerimismaratoni nurgakivi on betoonpaneel või hoopis tugevad inimsuhted.
TEGELASED Pensionär: nostalgitsema kippuv vanem majaelanik, kes soovib elamis- ja ehituskulud võimalikult väiksena hoida. Kardab muutusi, kõhkleb uutes lahendustes. Vaevu tunnistab üldse mingit renoveerimisvajadust. Seetõttu peab osa elanikke teda tüütuks. Koor: kolm elanikku, kes moodustavad koori. Lasevad end üksteise arvamustel kergesti mõjutada. Arvamused varieeruvad tavaliselt seinast seina – mõnikord on nad renoveerimise poolt, mõnikord vastu
Betooni mõistmine eeldab tänapäeval enamat kui selle tehniliste omaduste hindamist, kirjutab Christian Roth arhitektuurikollektiivist Baukreisel. See eeldab ka betooni ökoloogiliste ja majanduslike varjukülgede teadvustamist. Baukreiseli projekt „concrete. matters“, mis pälvis Bauhaus Earthi eksperimentaalarenduse stipendiumi, keskendub betooni taaskasutuslahendustele arhitektuuris.
Seisan keset kivisevõitu, talviselt kasina taimestikuga vahemerelist mägimaastikku. Taevas on pilvitu, eemal on lambaid ja üks eesel, kaugemad mäed näikse üsna kõrged, lumiste tippudega. Kogu vaatepilt sisendab peaaegu alpilikku idülli ja turvalist ajavälist olemist kusagil maailma selja taga. Siis märkab silm aga maastikus mingeid hallikas-kiviseid poolsammaldunud muhke, üksteisest vast saja-kahesajameetriste vahemaadega eraldatud betoonkupleid. Ma olen