PÄRAND
Anni Martin kirjutab Spatialist Studio projekteeritud Kopli 93 kogukonnahoovist, mis pälvis Euroopa Komisjonilt Uue Euroopa Bauhausi tõusva tähe auhinna.
Laura Linsi arutab Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männaga, kas renoveerimismaratoni nurgakivi on betoonpaneel või hoopis tugevad inimsuhted.
Betooni mõistmine eeldab tänapäeval enamat kui selle tehniliste omaduste hindamist, kirjutab Christian Roth arhitektuurikollektiivist Baukreisel. See eeldab ka betooni ökoloogiliste ja majanduslike varjukülgede teadvustamist. Baukreiseli projekt „concrete. matters“, mis pälvis Bauhaus Earthi eksperimentaalarenduse stipendiumi, keskendub betooni taaskasutuslahendustele arhitektuuris.
„Võõraste“ sümbolite eemaldamine pakub vaid näilist lahendust, kuna dissonantse pärandiga seostuvad dissonantsed teemad – keeruline ja vastuoluline minevik, konfliktsed ajalootõlgendused jne – vajaksid hoopis laiapõhjalisemat läbitöötamist.
Edukate energiatõhusate renoveerimiste taustal võib märgata kahte murettekitavat suundumust: elanikud lahkuvad elamutest nii renoveerimatuse kui ka renoveerimise tõttu.
Paekivi on tänu oma laiale levikule ja pikale kasutustraditsioonile Eesti ehitus- ja arhitektuuriajaloos keskne tegelane. Paekivi sümboolne roll eesti ruumikultuuris tugevnes jõuliselt aga alles taasiseseisvumisele eelnenud ja järgnenud kümnendil. Carl- Dag Lige ajab jälgi, kuidas on erinevatel aegadel paekivi kasutanud nii kiviraidurid, arhitektid, geoloogid kui diskursusi ehitavad ajaloolased.
See artikkel, mille autorid on geoloog Rein Einasto ja insener Hubert Matve, ilmus esimest korda 13. juulil 1987 ajalehes Sirp ja Vasar. Ka 40 aastat hiljem on Rein Einasto veendunud, et kohaliku kivi mitmetahuline säästlik kasutamine on alternatiivita vajadus, mille suunas on meil avar tee minna.
Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Usun, et nii mõnigi lugeja kujutab saari vaimusilmas ette rullikeeratud rannajoonena, sest ega saartel sageli ju suurt muud peale lainete vahu ja linnukisa polegi. Eesti saared küll tasapisi kasvavad, kuid meil on endiselt väga palju väikesaari – rahusid, karisid, laide –, samal ajal kui saari, kus aasta ringi elataks, mitte eriti.
Üks sõpruskond Vilniuses tuli kokku ja omandas Nõukogude-aegse tehasehoone ülemise korruse. Hiljem arendasid nad selle ühistegevuslikult oma kodudeks. Arhitekt Mantas Peteraitis usub, et arvestatavat osa eluasemetest meie linnades tuleks luua just sellisel viisil, sest see ei parandaks mitte üksnes arhitektuuri kvaliteeti, vaid ka inimeste üldisemat elukvaliteeti. Laura Linsi uurib, kuidas see projekt sündis ning kas selle arhitektuurilahendus joonistub välja Vilniuse ülejäänud elamuarendustest.
