PÄRAND
Renoveerimismaratonil on oluline arutleda selle üle, millist käsitlust ja lisandväärtusi saaks pakkuda olemasolev ruum, et avalduks selle täielik potentsiaal ja et see suhestuks hästi tänapäevase kasutajaga. Diana Drobot koos Päär-Joonap Keedusega heidavad pilgu juba 2010. aastal alanud renoveerimistöödele Rakveres Seminari tänaval ja järeldab, et ehkki ühe stiili ja mõõdupuu järgi rekonstrueeritud elamutest võib kujuneda naabruskond, ei taga see sidusat, kasutajaid toetavat hoonetevahelist ruumi. Ta kirjutab arhitektuurse terviku võimendamise võimalusest renoveerimismaratonil.
Seni on Eestis elamute renoveerimine olnud valdavalt ühe maja põhine, kuid järjest enam levib naabruskonnapõhise renoveerimise idee. Lisaks hoonete tehnilisele moderniseerimisele on naabruskonnapõhise renoveerimise puhul võimalik leida hoonetele ka arhitektuurilahendusi, mis seovad piirkonna tervikuks paremini, kui seda saaks teha iga hoonet eraldi renoveerides. Kui seni on elamute renoveerimist kavandanud pigem insenerid, siis naabruskonnapõhisel renoveerimisel on vaja kaasata ka arhitektid ja maastikuarhitektid, kes saavad anda panuse nii elamu arhitektuursesse kujundamisesse kui ka leida hoonetevahelisele ruumile uut lisandväärtust.
Tartus Toomemäe nõlva all looklevale Vallikraavi tänavale lisandub tänavu kolm mahukat korterelamut, kahekordistades vaid paarikümne majaga palistatud lühikesel tänaval asuvate eluruumide arvu ja pindala. Vanalinnade süsteemne tihedamine elavdab linnaelu võimalusi ning toetab ökonoomsemast liikuvusest tulenevat energia kokkuhoidu.
Kaija-Luisa Kurik annab ülevaate muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti 30-kuulise partnerprojekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine kultuuripärandi kaudu“ tulemustest ning püüab lahti mõtestada pärandihoiu valdkonna, urbanistika ja kestliku arengu järjest tihedamaid seoseid.
Norras põhineb planeerimine tugevalt strateegilistel lähenemistel ja laiematel riigi seatud eesmärkidel, mis kohalikku tasandit suunavad. See kajastub ka kohaliku kultuuripärandi haldamises ja arendamises. Vignir Freyr Helgason, Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) vanemnõunik annab ülevaate sellest, kuidas strateegiaid riigi, omavalitsuste ja kogukondade koostöös kavandatakse ja ellu viiakse.
Ewa Effiom süüvib säilitamise tähendusse kaasaegset arhitektuuri, ilu ja funktsionaalsust puudutavates debattides.
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?
Säilitamine on saavutanud kultuurilise tähtsuse prismana, läbi mille eksperdid kujutlevad, milline võiks olla mõistlik sotsiaalne ja keskkonnaalane tulevik. Säilitamist kui lähenemisviisi on rakendatud vägagi erinevate nähtuste puhul, alustades ajaloolistest linnaosadest ja looduskeskkondadest ning lõpetades demokraatia ja identiteediga.
Mis pilt kerkib esimesena silme ette kui lugeda sõnapaari „Tallinna tööstuspärand“? On see Kultuurikatel, Rotermanni kvartal või hoopiski Noblessneri valukoda? Henry Kuningas kirjeldab silmapaistvate näidete varal põhijooni, mida on viimasel kahel aastakümnel tööstuspärandi rekonstrueerimisel rakendatud.
EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ käigus ennistati ajalooline tänav tänapäevaseks jalakäijasõbralikuks esindustänavaks. Heledates ja monokroomsetes toonides kujundus loob muuseumilaadse väljapaneku, mis on täiustatud istekohtade, haljastuse, valgustuse ja kivisillutisse graveeritud viitadega ning kus antakse infot konkreetsete hoonete, arhitektuursete ja maastikuliste objektide ning linna kohta.
