Lahkumine Kahookiast

„Kõige loomingulisem ja vajalikum asi, mida inimesed teevad, on koos mullaga looduse kaasloomine.“
Vandana Shiva, Soil Not Oil: Environmental Justice in an Age of Climate Crisis (2008).

Progressi kustuv tuli

Poolsajandi eest koostas rühm teadlasi kogu maakera looduse ja majanduse toimimise kohta arvutimudeli, mis sai tuntuks Rooma klubi raportina.¹ Korduvalt üle kontrollitud² mudel näitas, et sõltumata tehnoloogilistest valikutest jõuab tööstustsivilisatsioon mistahes kasvule orienteeritud stsenaariumi korral 21. sajandi jooksul hoogsa allakäiguni.

Nafta, kivisöe või mistahes taastumatu loodusvara ammutamine jõuab ühel hetkel haripunkti (ingl peak oil), kust majanduslik ja energeetiline tasuvus hakkab kahanema. Alternatiivide, nt taastuv- ja tuumaenergeetika energiasaagis (ingl energy return on investment ehk EROI) on fossiilkütustega võrreldes kesine.³ Aga käes või käeulatuses on veel mulla tipp, (puhta) vee tipp, vihma tipp, fosfori tipp⁴, kaaliumi tipp⁵, toidu tipp, vase, terbiumi, ütriumi, neodüümi jne tipp – 
n-ö kõige tipp (ingl peak everything)⁶.

Oleme jõudnud kestlikkusjärgsesse ajastusse^7,8. Üle planetaarsete piiride on ammu mindud, kahju on korvamatu. Mida see tähendab? Näiteks kestliku juhtimise uurija Jem Bendell on otse välja öelnud, et tööstusühiskondade kollaps sinu ja minu eluajal on tõenäoline, vältimatu või juba käimas⁹. Professor Bendell ütleb igasuguse akadeemilise ilutsemiseta välja, mida see tähendab: „Sa jääd nälga.“

Põllumajanduse lühiajalugu

Tippkiskjatena on inimlased keskkonda oluliselt mõjutanud aastamiljoneid ja tõenäoliselt sama kaua teinud ka põllumajanduslikke katsetusi. Arheoloogiliselt tuvastatav põllumajandus sai aga võimalikuks alles holotseeni (viimased ca 12  000 a) geoloogilises mõõtkavas ebaharilikult stabiilses kliimas. Linn on holotseeni põllumajanduslik kohastumus: 20. sajandini vähemuslik ja enamasti piiratud kestusega, kuna põhineb pika aja jooksul arenenud ja akumuleerunud, kuid siiski lõpliku mahu ja taluvusega mullakihi n-ö kaevandamisel. Linna ainus võimalus on röövmajanduslikult laieneda (eufemistlikult öeldes ökoloogiliselt ebavõrdne vahetus), võttes kasutusele üha uusi tagamaid, olgu siis neid tarastades, orjastades, proletariaadistades või nende mulla, guaanovarude, mineraalide vms pärast.

Esimese ilmasõja ajal õppis Tšiili nitraadivarudest ära lõigatud Saksamaa lõhkeainete ning peatselt ka kunstväetiste tarvis Haber-Boschi protsessiga õhust lämmastikku sünteesima. Kunstväetistepõhine suurpõllumajandus sai hoo sisse pärast teist ilmasõda, kui sõjatööstuskompleks end agrobisniseks ümber brändis. Ilma sisuliselt püssirohutehastes toodetud kunstväetisteta oleks praegune toidusüsteem ja linnastumine absoluutselt mõeldamatu, sest toitainete massiivne ühesuunaline ärakanne linna kurnab mullad ära – ainult üha kasvavad kunstväetiste doosid on seni võimaldanud viljakuse allakäiku leevendada või edasi lükata.

Professor Bendell ütleb igasuguse akadeemilise ilutsemiseta välja, mida see tähendab: „Sa jääd nälga.“

Lämmastikukapitalism, st põllumajanduse industriaalne lihtsustamine ja tsentraliseerimine, kemiseerimine, dumping, on jätnud inimesi elatiseta määral¹⁰, milleni ränikapitalism vaevalt kunagi küünib.

Fossiilkütustel põhinevas tööstuslik-linlikus süsteemis kulub toidu kasvatamiseks vähemalt sama palju sisendenergiat (kütused, väetised, mürgid), kui põllumajandusest väljundenergiana (toit, biokütused) kätte saab^11,12. Aga toidumajanduse põhiraskus on väljaspool farmiväravaid: lõviosa energiast kulub toidu töötlemisele ja tassimisele, pakkimisele ja pakkumisele, küpsetamisele ja külmutamisele. Näiteks USAs, mis on energiamahuka agrobisnise lipulaev, on farmiväline energiakulu 86% kogu toidusüsteemi kulust¹³. Kas toit on mahe, taimne või loomne, on kõrvalise tähtsusega, sest säärane peenseadistamine puudutaks ainult 14% kogu energiajäljest. Viga on süsteemis. Tööstuslik-linlikku toidusüsteemi parandada pole võimalik.


Keegi ei kavatse rajada haigustekitajate evolutsioonilist superkiirendit, kui projekteerib megatööstuskompleksi, mis koondab kümneid tuhandeid tonne vilja või nõrgestatud immuunsüsteemiga loomi. Modernsuse kriisid ei pruugi olla teadlikult tekitatud, kuid enamasti on muster üks: otsene või kaudne (neo)koloniaalvõim hävitab kohaliku toidusüsteemi, et siis agrokeemiliste süstide sõltuvust tekitavat lunastust müüma hakata¹⁴, proletariaadistades ja linnastades maaelanikkonda. Aga iga kriisi järel kaotab veel rohkem maaelanikke või muul moel toidu tootmisega seotud inimesi töö ning igast järjekordsest kriisist tõuseb veel vähem veel energia- ja kapitalimahukamaid agroettevõtteid. Kuigi kriisiloome põhimuster on selge, pole konkreetsete sündmuste vallandumishetke, iseloomu ja ulatust võimalik ette näha (näiteks COVID-19, mis peaaegu kindlasti jõudis nahkhiirtelt inimesteni loomatööstuse vahendusel¹⁵).

Elu pärast holotseeni. Nähtamatu põllumajandus

Tööstusliku toidusüsteemiga seotud kriisid sagenevad ja kobarduvad, sest väheneb harimiskõlbliku maa pindala, fossiilse energia ja kunstväetiste kättesaadavus, poliitiline stabiilsus jne¹⁶. 2006. aasta konventsionaalse nafta tootmise tipp tõi kaasa 2008. aasta finantskriisi, mineraalväetiste hind kerkis kõigi aegade kõrgeimaks, 2010‒2011 tabas Venemaad kuumalaine ning Süüriat aastatel 2007‒2010 põuaperiood, mis vallandas põgenikekriisi. Nüüd oleme näinud veel koroonakriisi, energiakriisi, Ukraina kriisi, parasjagu möllab Eestis Aafrika seakatk ning Kesk-Euroopas puhkenud suu- ja sõrataudi lainest ei jää kardetavasti meiegi puutumata. Püsiv eriolukord on uus normaalsus. Pimedas ja teki all kõnelevad teadlased 5 °C kuumemast planeedist halvemal juhul juba lähiaastatel¹⁷ – oleme välja veeremas viimased 12 000 aastat kestnud põllumajandussõbralikust holotseenist. Tuleb hakata mõtlema, kuidas edasi elada planeedil, milletaolisel inimliik kogu oma evolutsiooni jooksul pole olnud¹⁸.

Tööstuslik-linlikus süsteemis kulub toidu kasvatamiseks vähemalt sama palju sisendenergiat, kui põllumajandusest väljundenergiana kätte saab.

Lähteseis pole siiski täiesti lootusetu. Tööstusliku põllumajanduse osakaal ei pruugi olla nii suur, et alternatiivid oleks välistatud¹⁹. Tuleb lihtsalt uuesti meelde tuletada, mida fotosünteesipõhine majandus praktiliselt tähendab. Inimkonnal on majanduse kokkutõmbumisest palju kogemusi. Ajaloolistel kollapsitel on ka helgem pool: selgub, et nn kuldset protsenti, st eliiti ja tema ekstravagantselt kalleid teeneid polegi niiväga tarvis²⁰.

Nn arenenud riigid nõuavad enda kestlikuks ülalpidamiseks rohkem kui üht planeeti, USA koguni viit. On ainult üks väike ja ebamugav erand, mis on päriselt jõudnud modernistlikus väärtussüsteemis defineeritud kestliku arenguni – Kuuba²¹. Kuidas on võimalik, et vaesel maal, mille SKT kahanes 1989–1993 Nõukogude mineraalide voo lakates ca 35%, nii et rahvas võttis keskmiselt kümme kilo alla, inimarengu tase vaikselt, aga kindlalt kerkib ja seda samal ajal, kui see alates 2019. aastast peaaegu kõikjal maailmas langeb? Eriperioodil (alates 1991) seadustati Kuubas peretalud, linnaelanikele pakuti võimalust minna tööle põllumajanduskooperatiividesse, neile ehitati tagasihoidlikke töölisühiselamuid – ega seal suurt muud ei ehitatagi. Suurmajandeid siiski päris ära ei kaotatud. Linnadesse sigis peenraid ja väiketalunike kioskeid nagu seeni pärast vihma, tänavatele ilmusid hobubussid. Kolkaküladest otsiti üles vanamehed, kes oskasid veel künnihärgi koolitada. 


Keegi ei kavatse rajada haigustekitajate evolutsioonilist superkiirendit, kui projekteerib megatööstuskompleksi.

Paljud ökoloogid peavad planetaarse kriisi lahendamiseks hädavajalikuks maastik koostöös põllumajandusega taasmetsistada välja surnud suurimetajate ökoloogiliste ekvivalentide (kaamelid, elevandid, lõvid, hobused)²² ja kariloomade abil. Rohtlaökoloogia taastamine võib olla inimkonna ainus võimalus kõrbestumist tõrjuda²³, tööstus- ja puustusmaad ellu äratada ning isegi Arktika igikeltsa sulamine peatada²⁴. Sellist vabadust ja iseseisvust on nõus loodusele loovutama ilmselt ainult tsiviliseeritud maailmakodanikust tunduvalt vabam, sallivam ja metsikum inimene (iseasi, kas tulevikumaailmas on säärasel nõustumisel/mittenõustumisel mingit kaalu). Sestap pole imestada, et paljud Põhja-Ameerika indiaaniaktivistid peavad dekoloniseerimise alustingimuseks sõna otseses mõttes maa lahtitarastamist, et taastada metsik piisonipreeria, taradeta ühiskarjamaa, kus karjatataks ka teisi kliima poolest sobivaid kariloomi. Ainsad lubatud piirded oleksid väikeste aia- ja põllulappide ümber, tööstus taanduks miinimumini, tammid lõhutakse.

Ühiskonnad on läbi ajaloo reageerinud sarnastele probleemidele väga erinevalt. Nagu Kuuba jäi ka Põhja-Korea ilma Nõukogude mineraalidest, kuid viimane klammerdus teadusliku marksismi tööstuslik-linlike dogmade külge, tulemuseks krooniline nälg. Euroopa reageeris keskaja sooja perioodi (10.–14. saj) lõpu ja väikse jääajaga (14.–19. saj) kaasnenud hädadele (taudid, ikaldused, hirmuvalitsus, ebavõrdsus) samamoodi nagu tänapäeva Põhja-Korea, st veel jõulisemalt tsentraliseerides ja militariseerides, arendusprioriteediks koloniaalne laienemine.

Euroopa teed – küttimiselt-koriluselt põllumajanduse kaudu tööstusühiskonda – peetakse peavoolu ajalooteadvuses siiani üldkehtivaks arengumustriks. Aga kuigi keskaegne Põhja-Ameerika oli toonase Euroopaga sarnasel linnastumistasemel, arendati seal reaktsioonina samadele muredele kolonisaatorite saabumise ajaks välja hoopis mitmekülgse toidusüsteemiga, epidemioloogiliselt turvalisemat ja kliimakindlamat külade maailma. Tuntuim ja uurituim on Kahookia diktatuuririik (1050–1350 m.a.j, praeguses Illinoisis), mille kibestunud kodanikud ja naabrid kujundasid linluse, ebavõrdsuse ja tsentralismi suhtes sügavalt umbuskliku maailmavaate²⁵. Selles taasloova majanduskasvu maailmas viljeldi iidset eluküllust sigitavat ja sünnitavat nn nähtamatut põllumajandust, talitati ökosüsteemi, pärismaiselt ja taasloovalt26. See kätkes näiteks vetikametsade istutamist, terveid vesikondi hõlmavat kudemis- ja toitumiskohtade arendustööd, hiiglaslike tamme- ja pähklisalude kultiveerimist, mulla süsinikusisalduse suurendamist ja selle mikrobioomi eest hoolitsemist kontrollitud maastikupõletamisega, piisonikarjandusega jpm. Mis aga kõige mõtlemapanevam ajal, mil tehnokapitalistlikku arenguteed peetakse üldkehtivaks: see maailm viljeles isevärki pahupidi kapitalistlikku poliitökonoomikat, kus võitja on see, kes kõige heldemalt kingib.

PRIIT-KALEV PARTS on pärandehitaja, väiketalunik, külakirjastaja. Tõlkinud käredama otsa tsivilisatsioonikriitikat, avaldanud tekste keskkonnateemadel, lihttehnoloogiast, käsitööst ja käsitöölistest.

PÄISES: Ristikheinapõld rõuguga ja kasvava seemneristikheinaga Põltsamaal, Eesti Rahva Muuseum, Konstantin Kalamees.
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT

1  Donella Meadows jt. The Limits to Growth. A Report for The Club of Rome’s Project on the Predicament of Mankind (Potomac Associates, 1972). Teose tegi 2022. aastal eesti keeles kättesaadavaks ajakiri Akadeemia (2022/5–9), praeguseks avaldatud ka raamatuna.
2  Vt nt Gaya Herrington, „Update to Limits to Growth: Comparing the World3 Model with Empirical Data“, Journal of Industrial Ecology, vol. 25 (2021): 614–626.
3  Kui sadakond aastat tagasi oli fossiilkütuste EROI/ERoEI 1:100, siis praegu kõigub see 1:20 ja 1:10 vahel. Üldiselt ollakse seda meelt, et energiasaagis alla 1:10 ei ole võimeline ülal pidama kõrgelt spetsialiseerunud tehnoloogilist tsivilisatsiooni.
4  Christopher J. Rhodes, „Peak Phosphorus – Peak Food? The Need to Close the Phosphorus Cycle“, Science Progress (Juuni 2013).
5  Rami Al Rawashdeh, „World Peak Potash: An Analytical Study“, Resources Policy, vol. 69 (Detsember 2020).
6  Richard Heinberg, Peak Everything: Waking Up to the Century of Declines (New Society Publishers, 2007).
7  Melinda Harm Benson ja Robin Kundis Craig, „End of Sustainability“, Society & Natural Resources, vol. 27, nr 7 (2014): 777–782.
8  John Foster, After Sustainability. Denial, Hope, Retrieval (Earthscan/Routledge, 2015).
9  Jem Bendell, „Süvakohanemine: kliimatragöödia teejuht“, Akadeemia 11 (2022): 1992–2022.
10  Kui veel 1980ndail tegeles põllumajandusega enamik Maa rahvastikust, siis praeguseks on põllumajanduslik hõive vähenenud alla 27%ni ja väheneb endiselt.
11  David ja Marcia Pimentel, „Land, Water And Energy Versus The Ideal U.S. Population“, NPG Forum (Jaanuar 2005).
12  Dale Allen Pfeiffer, Eating Fossil Fuels: Oil, Food and the Coming Crisis in Agriculture (New Society, 2006).
13  Jason Bradford, The Future is Rural: Food System Adaptations to the Great Simplification (Post Carbon Institute, 2019).
14  Vandana Shiva, The Violence of the Green Revolution: Third World Agriculture, Ecology, and Politics (University Press of Kentucky, 2016).
Vandada Shiva, Who Really Feeds the World? The Failures of Agribusiness and the Promise of Agroecology (North Atlantic Books, 2016).
15  Rob Wallace, Dead Epidemiologists: On the Origins of COVID-19 (Monthly Review Press, 2020).
16  Jem Bendell, Breaking Together: A Freedom-loving Response to Collapse (Good Works, 2023).
17  Natalia Shakhova jt, „Extensive Methane Venting to the Atmosphere from the Sediments of the East Siberian Arctic Shelf“, Science, vol. 327, nr 5970 (2010): lk 1246–1250.
18  K. D. Burke jt, „Pliocene and Eocene Provide Best Analogs for Near-Future Climates“, PNAS (Detsember 2018).
19  Kui suur on traditsioonilise talumajanduse osakaal, ei tea keegi. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni väitel annavad väiketalud, peretalud, aiad jms kogu inimkonna toitlustamisse koguni 70%, mis on ilmselt siiski ülepaisutatud protsent.
20  Luke Kemp, Goliath’s Curse: The History and Future of Societal Collapse (Knopf, 2025).
21  Living Planet Report 2004. Koostanud Maailma Looduse Fond (WWF).
22  Paul Schultz Martin, Twilight of the Mammoths: Ice Age Extinctions and the Rewilding of America. (University of California Press, 2005).
23  Allan Savory ja Jody Butterfield, Holistic Management. A Commonsense Revolution to Restore Our Environment (Island Press, 2016).
24  Marc Macias-Fauria, Paul Jepson jt, „Pleistocene Arctic Megafaunal Ecological Engineering as a Natural Climate Solution?“, Philosophical Transactions of the Royal Society B (Jaanuar 2020).
25  Kathleen DuVal, Native Nations. A Millennium in North America (Penguin Random House, 2024).
26  Lyla June Johnston, „Architects of Abundance: Indigenous Regenerative Land Management and the Excavation of Hidden History“ (doktoritöö, University of Alaska Fairbanks, 2022).