Töö iseloomust

Töö eest on meile lubatud vabadust, armastust ja raha. Töö tegemine võivat viia soovini seda kaunist hetke pikendada. Tööd mõõdetakse džaulides, tundides ja eurodes. Töö ei ole jänes, kiidab tegijat, tapab, toidab ja võimaluse korral teeb ahvist inimese.

Ühiskonnas teeb enamik inimesi oma tööd elatise teenimiseks. Väiksem osa näeb tööd eneseteostusena ja veel pisem katsub igasugusest tööst hoopiski hoiduda. Meie, kes me ei katsu hoiduda, oleme tööst läbi imbunud – me arvame, et meilt eeldatakse töötamist. Oodatakse, et me arvestatava osa oma ajast panustame tegevusse, mis on ühiskondlikult käsitletav tööna. Labaselt öelduna tegevusse, mille eest saab raha.

Töö ei ole iseenesestmõistetav. Võimalus töötada on tehtud lihtsale inimesele väärtuslikuks ja ihaldusväärseks. Töökohad jagatakse konkursside kaudu, tööd võib kaotada ja inimene võib olla ka töötu. See on üks kahetsus- ja haletsusväärne seisund. Keeleliselt kõlbaks „töötu“ vastandiks sõna „töökas“, aga nii see ei ole. Küllap sellepärast, et sõna „töökas“ tähendas usinat ja suure töövõimega olendit ammu enne, kui keelde ilmus sõna „töötu“. Ajal, mil sõna „töötu“ veel ei tuntud, pidid kahetsus- ja haletsusväärsed olema teistsugused asjad. Vaevalt, et toonagi neist puudus oli.

Arhitektuuri tegemist võib vaadata tööna. On vaadatud ka loomingu, mängu ja spordina. Üks ei välista teist. Arhitektitöid jagatakse muu hulgas võistlustel: võistlusi võidetakse ja kaotatakse, võitja saab töö, kaotaja kaotab, jääb tööst ilma. Aga selle kohta ei öelda, et jääb töötuks.

Amet ja kutse

Selleks, et töö saaks olla auhind, mille nimel võistelda, peavad olema reeglid, mille järgi taotlejaid hinnata. Et kõik inimesed ei tahaks kõiki töid teha ja võistlus liiga suureks ja keeruliseks ei läheks, jagame erinevad tööd komplektideks ja nimetame need ametiteks. Ametit praktiseerima lubatakse inimene mingite eelduste alusel. Neid eelduseid on ajaloos erinevalt hoitud ja rakendatud. Varem sai ametimeheks näiteks hariduse ja/või töökogemuse alusel, teinekord piisas sünnipärast, on olnud ka ühiskondi, kus tegevusalale sisenemine on reguleerimata. Praeguseks oleme välja töötanud kutsestandardite süsteemi. Standardite alusel jagab volitatud kogu taotlejatele kutsetunnistusi, mis aitavad tööturul teri sõkaldest eristada. Ometi saab nüüdki arhitektina töötada hariduse ja kutsetunnistuseta. Tean häid arhitekte, kellel need rekvisiidid puuduvad.

Selleks, et töö saaks olla auhind, mille nimel võistelda, peavad olema reeglid, mille järgi taotlejaid hinnata.

Amet on kõige üldisemalt määratud tegevuste, teadmiste ja oskustega. Selles auhinnamängus on trofeeks tegevus, võisteldakse teadmiste ja oskuste määras. Teadmiste ja oskuste mõõdikute süsteem on paika pandud kutsestandarditega. Praegu on kutsekoja veebilehel 529 kutse standard, neist 11 on erineva profiili ja tasemega arhitektikutsed, sealhulgas sisearhitekti ja maastikuarhitekti kutse. Tasemete süsteem on Euroopas ühtlustatud, seda nii arhitekti, abipürotehniku kui ka suuhügienisti puhul, ja seda ühtlust peegeldab kutseseadusele lisatud kvalifikatsiooniraamistik. Tuleb märkida, et kõigi ametite kutsestandardid koostatakse siiski igas riigis eraldi (veel) – igas ühiskonnas erinevad ametid pisut ja seda erinevust on liitriigis võimalik veel säilitada.

Selles regulatsioonidega vöödiliseks tehtud maailmas taandub üksikisik andmeühikuks. Parim võimalus mulle ja sulle on sobituda ühte või teise kasti. Eriti dünaamiline olevat see, kui sobitud mitmesse kasti – kui ühes kastis saab tegevus otsa, siis siirdud teise.

Iga kast sisaldab seega tegevusi, oskusi ja teadmisi. Ma kõlban sinna kasti, kui mul kellegi mõõtja arvates on need kastikohased oskused ja teadmised olemas. Olen endamisi mõelnud, kuidas sünnivad kastide piirid, kuidas oskused ja teadmised neisse kastidesse laotuvad ja kuidas see kõik nii jäik paistab. Kõik need ametid on omal viisil tekkinud ja muundunud, kuid kutsete süsteem püüab sellele triivile piiri panna ja öelda, et me oleme ühiskonnana valmis, helistage Ülemiste vanakesele.

Kutsete süsteem püüab triivile piiri panna ja öelda, et me oleme ühiskonnana valmis, helistage Ülemiste vanakesele.

Arhitektide kastid

Arhitekti kutset jagatakse kolmes järgus. 7. taseme volitatud arhitekt on põhimõtteliselt täieõiguslik arhitekt, kelle iseseisev tegevus valdkonnas pole piiratud projekteeritavate hoonete tüüpide, suuruse või tähtsusega. Pädevuste loetelu on pikk alates üldoskustest, nagu mõtlemine, enesejuhtimine ja suhtlus, kuni projekteerimise ja planeerimise kõigi etappide ja rollideni, mida arhitekt võiks nois etappides täita. 7. taseme diplomeeritud arhitekt on pisut kärbitud versioon sellest ning 8. taseme volitatud arhitekt-ekspert on nagu aadliseisusesse tõstetud 7. taseme spetsialist – õiguseid ja kohustusi ei lisandu, samas tiitel on uhke.

Neid kutsestandardeid on tehtud ja kohandatud seesmise väärikuse ja kõigutamatu tõsidusega. Praegune 7. taseme volitatud arhitekti kutsestandard on versioon numbriga 9. Kirjeldus on läinud täpsemaks, paiguti ka selgemaks, aga siiski on ta kooskõla minu kutsetegevuse ja -oskustega ainult osatine.

Inimene on üsna kitsuke kott – ta mahutab teatud hulga oskuseid ja teadmisi. Oskuste omandamine on aeganõudev ning aega on surelikul olendil piiratud koguses. Samal ajal kui me tegeleme ühe oskuse omandamisega, jäävad teised tagaplaanile. Kui me mõnd omandatud oskust pikalt ei kasuta, kaotame selles vilumuse. Ameti praktiseerimiseks eeldatakse vähemalt retoorikas väga heal tasemel oskuseid. Kui lugeda kutseseaduse kvalifikatsiooniraamistikku, siis 3. taseme kirjeldus tundub minu kujutlusega enda võimetest klappivat. Vastan 3. tasemele, kui mul on „kognitiivsed ja praktilised oskused (töö)ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks, valides ja rakendades põhimeetodeid, töövahendeid, materjale ja teavet“.¹ 3. taseme arhitekti kutset paraku ei jagata. Edasised tasemete kirjeldused lähevad järjest rohkem õhku täis ning 8. taseme kvalifikatsioon juba kihiseb: „eriti arenenud ja spetsialiseeritud oskused ja tehnikad, kaasa arvatud süntees ja hindamine, mis on vajalikud kriitiliste küsimuste lahendamiseks teadus- ja/või innovatsioonitegevuses ja olemasolevate teadmiste või kutseoskuste täiendamiseks ning uuesti määratlemiseks“.² Võimas. Ja siis sa igal hommikul lähed ja võtad selle kortermaja jälle ette – magamistoad, elutoad, trepikojad, tualettruumid, sokkel, karniis ja rõduklaasid –, realiseerid oma eriti arenenud oskuseid ja tehnikaid.

Mingid oskused ja tehnikad muidugi arenevadki sellesama karniisi sõlme lahendamise käigus eriti kaugele. Samas on 7. taseme volitatud arhitekti kutseoskuste kirjelduses loetletud 16 üldoskust ning 9 laiendatud tegevusvälja³, mis kõik eeldavad hulka erioskuseid. Kas ja kuidas peaks üks inimene kõike seda jõudma? Eks õige vastus on, et ei peagi, ei saagi. Meie tegemisi, teadmisi ja oskusi hindab kutsetunnistuste jagamisel komisjon, mis koosneb neistsamadest arhitektidest, kes teavad omal nahal, mida inimene jaksab ja ei jaksa. Ehk iga hinnang käib läbi pärisinimeste prisma ja kohandub päris elu järgi.

Arhitekti kutsestandardite palett kirjeldab kujutlust arhitektist sellisena, nagu ta kunagi oli.

Ebakõlad

Olen varemgi tõdenud, et asja ja tema kirjelduse segiajamine on meie sõnakeskse kultuuri suur eksitus. Kui asjast on olemas kirjeldus, hakkame me seda kirjeldust rohkem usaldama kui asja ennast või oma isiklikku pilti sellest asjast. Kui ma nimetan ennast arhitektiks ning meil on olemas arhitekti kutsestandard, siis paremas maailmas vastaks minu kui arhitekti pädevus kutsestandardile, veel paremas maailmas ulatuksid minu oskuste ja teadmiste piirid kutsestandardis toodud piiridest üle. Tegelikult kattuvad minu enesekuvand ja arhitekti kutsestandard üksnes osaliselt, kuid rohkem on sellist hämarala, kus kõik pole päris ühene ja selge. Ma ise arvan, et see pole probleem ja ühiskond ei kaota mind arhitektiks nimetades – ei praktilistes konkreetsetes töösse puutuvates asjades ega üldises usutavuses.

Ühiskonnana võiksime küsida: miks me genereerime ja võimendame seda vastuolu kirjelduse ja reaalsuse vahel? See algab juba üldhariduskoolist, kus igasugune sooritus jätab alati midagi soovida. Iga ülesaavutajast oivik peab ka tundma, et ta tegelikult ei ole piisav, maailm ootab temalt enamat ning et see ebapiisavuse tunne on ta enese viga, süü ja koorem. Ühtpidi peab see ilmselt motiveerima väikest inimest olema veel parem, pingutama veel rohkem, andma endast kõik ja natuke lisaks. Teistpidi tekitab see kestev dissonants sisepingeid ja ängistust.

Stressi ja ühiskonnaviha peetakse isiklikuks – viha on inimeses ja sellega toimetulemine on tema enese asi. Andkem aru, et see on eksitus. See on reaktsioon ühiskondlikule vastuolule ja seda taastoodetakse nondesamade täiuslikkustega, mille vastu me endid peegeldama peame ning alati oleme määratud kaotajaks jääma.

Teistpidi aitab, kui me vaatame seda maatriksiaparaati kui elukõrvast muidusööjat. Igasuguse jäigastuva bürokraatia risk on see, et elu veereb temast üle ja mööda. Arhitekti kutsestandardite palett kirjeldab ka kujutlust arhitektist sellisena, nagu ta kunagi oli. On olnud juhuseid, kus kutsekomisjon ei taha formaalsetel põhjustel kvalifikatsioonile vastavaks tunnistada praktikut, kes järgmisel hetkel hakkab praktika saatust suunama. Maailm muutub, kaardipakk segatakse ringi. Oskused laotuvad inimestes teisiti, ametite piirid triivivad. Inimene oma konkreetsete oskuste ja teadmistega on alati maatriksist ees. Tegelikult on maatriksi ülesanne jõuda muutuvale maailmale järele, mitte vastupidi. Stress peaks tabama hoopis standardit, kui praktika ei vasta enam temas kirjeldatud piiridele.

Kutse ääred

Arhitekti kutses on äärealad, kus arhitektiks olemine on kahtlane. Lihtne näide on oma büroo pidamine. Mida suurem on kontor, seda rohkem nõuab see juhtimist, töö jagamist, kliendisuhtlust ja sedalaadi sebimist, mida ei saa kuidagi arhitektuuriks nimetada – olgugi et kutsestandard peab seda ühe kutseoskusena oluliseks. Kui suureks kasvanud büroo asutanud arhitekt enda tegemisi ühel selguse või segasuse hetkel vaatab, tajub ta, et ta on lakanud olemast arhitekt. Arhitekt võib muunduda ka disaineriks, poliitikuks, projektijuhiks, objektijuhiks, õppejõuks või ametnikuks. Heade modelleerimisoskustega arhitekt võib suuremas büroos jäädagi võistlustöödele ümbritsevaid maju tegema.

Ka arhitektiks muundutakse – kinnisvarafirma projektijuht võib nii kaua korterite tegemise reegleid kirjutada, kuni ta taipab, et ta saab ise nende projekteerimisega kõige paremini hakkama. Poliitikust võib saada jalgrattateede spetsialist, ehitusinsener võib hakata tuttavatele suvilate projekte tegema.

Kastide serval ja üleminekualadel on võimalik kaaluda, kas jääda arhitektiks või mitte. Kui arhitektiametist võtta kaasa mõtlemise isepärased jooned, tegutsemise loogika, võib igapäevaselt tegeleda ruumiloomega vähem seotud asjadega ja ikka säilitada arhitekti kuvandi. Muutuvas maailmas võivad ellujäämise võtmed paikneda servades teravate kivide all. Tehisaru või sõjamajandus võib rullida üle meie tsiviilsete konventsioonide, nii et arheoloogidelgi on pärast raske endisaegseid liigendusi üles leida.

Need hakkamised ja lakkamised räägivad töö ja ameti iseloomust samamoodi kui too kutsekvalifikatsioonisüsteem. Iga konkreetse inimese jaoks võib töö jääda kastide vahele ning see leib võib olla pikem ja maitsvam kui too teine, mida kastis pakutakse.

Ärge uskuge pimesi kirjeldusi. On hea märk, kui pealispinna all pulbitseb.

INDREK RÜNKLA on töökas eesti arhitekt.

PÄISES: arhitekt Erika Nõva kodus joonestamas. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT

1  Kutseseadus, Lisa 1 – Kvalifikatsiooniraamistik. https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1130/3201/9010/Lisa_1.pdf#
2  Samas
3  Kutseregister, „Kutsestandardid: Volitatud arhitekt tase 7“. https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/11338619