Logi saun

LOGI SAUN
Tüüp: kogukonnasaun
Asukoht: Tallinn, Eesti
Arhitektid: Kaisa Sööt, Liina-Liis Urke, Margit Säde, Regina Viljasaar-Frenzel
Konstruktor: Simo Ilomets (konsultant)
Tellija: MTÜ Kuum ja Külm
Ehitaja: Gert Pottmann, Cocon Life
Pindala: 56 m²
Valmis: 2023

Tallinna kesklinnas asuva kogukondliku Logi sauna vedurid, arhitektid ja kütjad Kaisa Sööt, Margit Säde, Regina Viljasaar-Frenzel ja Liina-Liis Urke vestlevad Diana Droboti ja Linda Li Arroga talupojatarkuse rakendamisest linnakeskkonnas, koostööst avaliku sektoriga ning julgusest linnaruumi sekkuda.

Diana Drobot (DD), Linda-Li Arro (LLA): Mis on Logi saun?

Kaisa Sööt (KS), Margit Säde (MS), Regina Viljasaar-Frenzel (RVF) ja Liina-Liis Urke (LLU): Logi saun on kodanikualgatusel rajatud lihtne avalik saun Tallinna kesklinnas mere ääres. Sauna disaini ja rajamise ning igapäevase majandamise protsessid on olnud kollektiivsed ning projekti autorid ühtlasi saunapidajad, kes kütavad kolm korda nädalas regulaarsetel lahtiolekuaegadel vabatahtlike abiga sauna.

Koondades erinevad saunakogemused ja teadmised, lõime puuküttega ja meres karastamist toetava ruumi, kus kõike on täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Saunas puuduvad vesi ja elekter, värskendada saab end merevees ja pimedust peletavad küünlad. Leiliruumist avaneb vaade merele.

DD, LLA: Teie nelik – arhitekt, sisearhitekt, kuraator/kunstnik ja urbanist – on šabloonnäide erialadeülesest koostööst. Kas tunnetasite, et teie erinevad taustad andsid projektile hoogu ja sügavust?



KS, MS, RVF, LLU: Meie oskused on väga erinevad, igaüks oskab midagi teistest paremini. Arhitekt võib ju sauna üksinda projekteerida küll, aga meie saun sai teistsugune just tänu sellele, et meil olid erinevad kogemused, teadmised ja vaatenurgad.

Sauna loomine oli keerukas ettevõtmine. Alguses oli vaja kaardistada olukord, organiseerida ressursid: nii inimesed kui ka rahalised vahendid. Samuti oli vaja teadmisi, kuidas teha selline saun, mis ei jääks lihtsalt monumendiks, vaid saaks elavaks, hoitud ruumiks – kogukondlik toimimine oli algusest peale oluline. Me ei andnud sauna kellelegi üle, kütame seda koos vabatahtlikega. Muidugi, neljakesi kõige üle otsustamine võtab palju aega. Tuleb arutada, kaaluda, vaielda, aga see ongi olnud väga huvitav ja hariv koos pusimise protsess.

DD, LLA: Palun tutvustage seda protsessi lähemalt. Kuidas Logi saun sündis?

KS, MS, RVF, LLU: Meil oli ühine igatsus avaliku sauna järele, mida jagasid ka paljud teised. Saime aru, et Tallinnas on sellist ruumi vaja. Tuttavate ja sõprade ringis tehtud küsitlus tõestas samuti, et aeg on igati küps. Ülioluliseks sai, et meil oleks korraga nii asupaik kui ka rahaline toetus. Kui lähed krundi omaniku juurde ja sul pole rahastust, ei võeta sind tõsiselt. Ja vastupidi, rahastust ei anta, kui sul pole konkreetset asupaika või linnapoolset tuge.

Koht ise justkui valis meid, mitte vastupidi. Tegime erinevaid eskiise eri paikadesse. Käisime Tallinna Strateegiakeskuses, kohtusime ametnike ja planeerijatega, otsisime pikalt sobivat krunti. Esialgu pakuti meile Lennusadama kaid, kuid see osutus liiga piiranguterohkeks. Seejärel juhatati meid Hundipea arenduseni, millega seotud inimesed tundusid jagavat meiega sarnaseid väärtusi, ent seal kehtis 100 meetri ulatuses ranna ja kalda ehituskeeluvöönd ning meri oleks jäänud saunast liiga kaugele. Siis jõudsime paari aasta pärast tagasi Strateegiakeskusesse, kus Kaidi Põldoja ja Ann Kristiin Entsoni eestvedamisel tegeleti parasjagu Linnahalli ümbrusega. Plaanidele oli isegi joonistatud sauna „kuubik“, linn otsis ideid ja tegijaid ning sattusime õigel hetkel õigesse kohta.

Krundi saamise ja Euroopa Rohepealinna toetusega muutus kõik konkreetseks. Meie eelarve oli väga sümboolne, tegime kõike vabatahtlikkuse alusel ise. Lisarahastuse leidmine oli aeganõudev lobitöö ja pidev selgitamine. Kirjutasime ligi 130 firmale, küsisime ehitusmaterjale, aknaid, uksi, kerist. Mitu ettevõtet pani õla alla, meile oli selle protsessi juures oluline, et saun jääks oma näoga: lihtne, rahulik, väärtuspõhine.

Kui mõnele volikoguliikmele tundus meie saun ehk liiga tagasihoidlik „sara“, siis meie koosseis aitas saunaprojekti piisavalt tõsiselt võetavalt esitleda. Kuna olime ise tellija, projekteerija ja kasutaja, pidime ise looma ka lähteülesande. Kas mehed-naised käivad koos või eraldi saunas, kuidas toimib riietusruum, mitu neid on, millised ruumid on köetud, millised mitte, kuidas tagada turvalisus?

Vahendite vähesus tingis paljud lahendused. Me ei saanud lubada kogu hoone soojustamist-kütmist, oluline oli, et köetud oleks leiliruum ja kütja ruum. Riideid saab vahetada ka miinuskraadidega, kui tead, et kuum saun ootab. Kuna tegu on ajutise hoonega, siis kanalisatsiooni rajamine ei olnud realistlik. Kahtlesime küll, kas saame avada sauna, kus puudub pesemisvõimalus. Samas ei tahtnud sellepärast sauna ka tegemata jätta. Otsustasime, et kui pole vett, siis ei taha elektrit ka. Jõudsime arusaamiseni, et hämarus ja temperatuuride erinevus toetab saunakogemust. Linnainimene igatseb ellu natuke ebamugavust! Samas kerise ja leili osas me allahindlust ei teinud, tahtsime ja saime parima.

DD, LLA: Sageli jäävad muutused avalikus ruumis sündimata mitte seetõttu, et vajadust pole, vaid seetõttu, et vajadus pole piisavalt kuuldav ega nähtav. Tihti inimesed lihtsalt ei küsi või ei usu, et tohib küsida. Tundub, et teid see ei piira.

KS, MS, RVF, LLU: Avalikus ruumis osalemisel on vägagi tegelik „lävepakk“ – ja see on kõrge. Ehitamisega kaasneb tohutu bürokraatia. See võib tunduda juba eos ületamatu. Meil oli võib-olla tavapärasest natuke rohkem sümboolset kapitali: kogemusi, teadmisi ja kontakte. Nullist alustada on raske ning see teadmatuse ja keerukuse kombinatsioon muutubki takistuseks. Teiselt pool ei ole ka linnasüsteem selleks valmis. Tallinnas on protsessid aeglased, bürokraatia tohutu ja poliitika takerdunud. Väiksemates omavalitsustes saab kindlasti nii mõndagi kergemini tehtud. Samas Kesk-Euroopaga võrreldes on Eestis rohkem ruumi ja halle alasid; kui piisavalt kaua koputada, saab lõpuks jala ukse vahele.

DD, LLA: Linnahall ja Logi saun erinevad küll mastaabilt, aga põhinevad samal soovil: luua mere äärde ligipääsetav avalik ruum. Vestlusest Linnahalli arhitekti Raine Karbiga jäi mulje, et praegu on seda teha palju keerulisem. Tema jutust tuli välja, et Linnahalli projekteerides ei olnud nii palju paberimajandust, arhitekt koostas ise ruumiprogrammi, näitas korra linnapeale töömaketti ja projekt lihtsalt sündis. Tundub, et väikese Logi saunale oli palju rohkem nõudeid ja protsessi menetlus palju keerukam kui aastaid tagasi suure Linnahalli puhul.

KS, MS, RVF, LLU: Kõige alguses lootsime, et kui pindala on alla 60 m², ei pea me taotlema ehitusluba, aga kuna hoone on avalikus kasutuses, ei pääsenud me sellest ikkagi. Lõpuks oli sauna projekteerimine vaid üks osa keerukustest. Kompostikast ja kuivkäimla on eraldi bürokraatlik kadalipp. Banaanikoorte komposteerimine tundub elementaarne, aga linnas pole selleks seaduslikku alust.

Kui sauna planeerisime, öeldi meile sageli: „Väga tore idee, aga kahjuks ei ole see võimalik.“ Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Keskkonnaameti koosolekutel jagus heatahtlikke sõnu, aga kõik lõppes tõdemusega, et süsteem ei ole taolisteks algatusteks kohandatud. Suur bürokraatia karistab paindlikkust ning lõhe inimese ja institutsiooni vahel on väga suur. Kus on aga piir regulatsiooni ja usalduse vahel? Lihtsad ruumilised ideed võivad muutuda uskumatult keeruliseks, kui puudub süsteemne koostöö. Meie lähtepunkt oli alati loogiline ja võimalikult vähese koormusega lahendus.

Hoonet disainides mõtlesime koos läbi ka saunapidamise praktilised nüansid. Näiteks kuuri-riietusruumi mõõtmed dikteeris osaliselt see, kui palju ruumi on vaja küttepuude hoiustamiseks. Kuna meil pole elektrit, siis aknad on väga hoolikalt planeeritud nii, et päevavalgus jõuaks eri ruumidesse, näiteks valgustab leiliruumi treppi väike maadligi paiknev aken. Peale saunakülastajate teekonna mõtlesime läbi ka saunakütja päeva ja tegevused. Meil on puuküttega keris, mida tuleb enne saunatamist kütta umbes 3–4 tundi. Leili jätkub u 6 tunniks, aga täpsemalt oleneb see küttepuudest, kütjast, ilmast, saunaliste arvust ja ka leiliviskaja käetunnetusest. Seega sauna projekteerides saime arvestada mingite stsenaariumitega, aga tegelik tõde selgus siis, kui saun valmis sai.

Meil oli ka huvi sauna ümbritsevat ala võimalikult metsikuna hoida ehk sellisena, nagu see juba oli. Me ei tahtnud seda üle planeerida ega täis ehitada. Seal on haruldasi taimi, puid, võpsikut – linnaloodust, mida Tallinna kesklinnas nii lihtsalt enam ei leia. Me ei tahtnud seda linnaruumist välja suruda, vaid säilitada. Saun aitas luua tasakaalu ja loodetavasti mitte ainult ajutiselt, see hoiab piirkonna elus, aga ei kutsu asfalteerima ega postmodernseid äärekive panema.

DD, LLA: Kuid tähtis on rääkida ka sellest, et te pole ainult Logi sauna loojad, vaid ka selle pidajad. Selle projekti ellukutsumine tähendab, et teil on nüüd aastateks tegevust.

KS, MS, RVF, LLU: Nii on, kutsusime sauna ellu ja nüüd peame ta eest hoolitsema. Lisaks kütmisele-koristamisele-veetoomisele on meil omajagu igapäevast haldamist ja hooldamist, remondi- ja arendustöid.

Hoonet planeerides võtsime teadlikult mõned riskid, teadsime, et hoone on ajutine. Näiteks tegime saunale ilusa laudkatuse, kuigi teadsime, et nii väikese kaldega katuse puhul ei pruugi see hästi toimida. Katus hakkaski läbi sadama, saunaliste riided said märjaks ja pidime katusele uue katte panema. Planeerisime sauna katse-eksitusmeetodil, olime kõik algajad saunaehitajad ja -pidajad. Mõned asjad vajavad nüüd parandamist, mõned asjad toimivad oodatust paremini. Puudu on ikka vihmavee kogumissüsteem, riietusruumi oli planeeritud suur ümmargune katuseaken, sauna sildiks on siiani vaid A4 paber aknal – aga võib-olla nii ongi parem!

Kuidas saun tegelikult toimima hakkab koos kütjate-külastajatega, on selgeks saanud saunapidamise käigus. Oleme nüüdseks pea kaks aastat avatud ja kõik need praktilised teadmised elavad natuke nagu folkloorina edasi ja on pidevas (ümber)kujunemises. Asju, mis vajavad lahendamist, on tõesti rohkelt. Näiteks millist korstnapühkijat eelistada? Kust tellida puid? Kui tihti kuivkäimlat tühjendada? Kes toob vett? Kui kaua hoida alles kaotatud-leitud asju? Kas saunas võib olla alasti-riietes-rätikuga? Millist kasulikku tööd panna tegema teismeline, kes tegi saunale grafiti ja kelle politsei kinni nabis? Mida teha, kui kompostikast on jälle põlenud? See on väike assortii võimalikest teemadest, mis saunapidamisega igapäevaselt kaasas käib.

Oluline on rõhutada, et lisaks meile on Logi saunal veel kaheksa pühendunud kütjat, kes on täiesti asendamatud selleks, et saun oleks soe ja linnarahvas saaks üheskoos saunatada.

DD, LLA: Kuidas te olete suutnud oma sisemist loojat hoida?

KS, MS, RVF, LLU: Just seetõttu olemegi tegelenud kodanikualgatuste ja isealgatatud projektidega, et hoida sidet loomingulise vabadusega. Nende projektide puhul saame ise valida nii mängureeglid kui ka mängu. See on parim viis olla kontaktis oma algse motivatsiooni ja unistustega. Väga võimestav on teha midagi oma kätega, see toob rõõmu ja aitab ennast digimaailmas elusamana tunda.

LINDA LI ARRO on LARStuudio arhitekt ja juhendaja Eesti kunstiakadeemias.
DIANA DROBOT on arhitekt ja linnaplaneerija ning (arhi)tektuuripraksise ja -klubi tektuur asutajaliige.
MARGIT SÄDE on brikolöör, kuraator ja üks Logi sauna eestvedajatest.

PÄISES foto: Margit Säde
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT