Kaksteist bürood, arhitekti ja kollektiivi vastasid küsimusele, mis on arhitekti töö tulemus. Vastuseid saadavad pildid töökohtadest ja tabamused, kus arhitekti töö tulemus kõige paremini välja paistab.
Garbage Kids on puuseppadeks hakanud arhitektide kollektiiv. Nende praktika peamine tõuge on frustratsioon ühiskonna suhtes, mis mis kestmise asemel ajab taga kasvu ning soodustab ja kiidab piiratud ressurssidega maailmas takka ületarbimist. Vastuseks sellele kasutavad nad traditsioonilisi käsitöötehnikaid ja rahvatarkust, et luua esemeid leitud materjalidest, näiteks murdunud okstest, vanametallist ja mahajäetud karjääridest pärit kividest. Garbage Kidsi praktika on intuitiivne, uuriv ja vabaduse poole püüdlev.
Üks kohvi, saia-pirukat ja tooli-lauda pakkuv koht on end esoteerikapoe ja Reval Cafe vahele Pärnu maanteel sisse seadnud. Arhitekt Boris Tšernovi projekteeritud, 1937. aastal valminud kuuekorruselise elamu ärikorrusele. Tagasihoidlikult taanduvast uksest sisse astudes leian eest lihtsa kolmetoonilise ruumi: hall, pähklipruun ja Isabella valge. Betoon, puit, krohv, pisut metalli.
Riia toiduturud – alates suurematest turuhoonetest ja lõpetades hajutatud tänavaputkadega – pakuvad korralikku arhitektuurilist kõhutäit, kirjutab Ieva Zībārte.
Hanna Eliise Kitter ja Saskia Krautman vestlevad Elke Krasnyga sellest, miks meil on arhitektuuris tarvis kriitilise hoole vaatenurka.
Anni Martin kirjutab Spatialist Studio projekteeritud Kopli 93 kogukonnahoovist, mis pälvis Euroopa Komisjonilt Uue Euroopa Bauhausi tõusva tähe auhinna.
Restoran Tummo, Vilniuses on loodud vanasse tööstushoonesse, mille rekonstrueerimise läbiv juhtmõte on olnud materjalide taaskasutus.
Eklektiline austusavaldus Tallinna Keskturule — kohale, kus hämara mineviku kriminaalne ja korruptiivne vari põimub argiste turu-uudiste ja igapäevaste kuulujuttudega kartulist, suhkrust ja kohvist.
Henri Kopra, Iiris Tähti Toom ja Bianka Plüschke-Altof kirjutavad pealtnäha lihtsakoelistest linnaaianduspaikadest, milles peitub mitmekesine ökoloogiline, ruumiline ja sotsiaalne infrastruktuur.
Saiarestorane ja -kioskeid olen Tallinna oodanud, kuna hea värske sai – olgu hapusai, baguette või brioche – on mu suurimaid nõrkusi. Toredal kombel tuli neid korraga kaks. 2024. aasta suvel avanes vanalinna serval punase-valgekirju Sai!, kus pakutakse kurja koera võikusid, ja aasta lõpus tegi Rotermanni kvartalis uksed lahti sinist põhitooni kasutav Sanga.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?
Eleringi uus büroohoone on rangelt võttes rekonstruktsioon, hoone pikendus. Ehkki kõik on uus, siis jupike vanast säilinud kandekarkassist määras hoone paiknemise ja laius- ning kõrgusgabariidi. Uus on kolmekordselt pikendatud vana, lihtne ristkülik, kus perimeetris paiknevate tööruumide keskele jäävad kaks isemoodi saart. Endisest siseaatriumist on saanud peidetud varjuline sisehoov, millele sekundeerib teine kinnine üliturvaline juhtimiskeskus hoone pikenduse keskosas.
Näituse kujundusliku fookuse täpsustumise ja küpsemise käigus sai aina enam selgeks, et liigset tähelepanu pole tarvis pöörata eksootiliste tõlgenduste otsimisele mütoloogiast ja loitsudest, vaid kogu maagia sünnib meie silme all, igapäevaste tegevuste käigus, elulistes situatsioonides
Igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Isepäises ruumis on oma võlu. Nii üksi – veelgi enam aga kogumina – tekitavad need katkestused harmoonias linnaruumihuvilisi vaimustavaid tulemusi. Vaatlen linnafotograafina tihti maju, hoove, tänavaid, argielu ja inimesi selles. Ühe pisikese alažanrina olen läbi aastate jäädvustanud ka väikese valiku kõnealuseid isepäiseid ruumiveidrusi.
Eesti Rahva Muuseumi oma kodu sai valmis tänu kolmele lihtsale alustalale: usk, usaldus ja koostöö. ERM-i rohkem kui sajast inimesest koosnev kollektiiv otsustas aastal 2006, et meie ülesanne pole ainult hoone ehitamine, vaid ka XXI sajandi ERM-i mõtestamine. Seega ootas meid projekt, mis oli suurem iga üksiku inimese meeldimise ja mittemeeldimise tasandist. Projekt, mis meile oli antud ajaloolise ja elus kordumatu võimalusena.
Millega üllatab ja kui palju uuenduslikku lisab Fahle Pargi galeriitänav senistele tööstusarhitektuuri rekonstrueerimise viisidele?