Kaksteist bürood, arhitekti ja kollektiivi vastasid küsimusele, mis on arhitekti töö tulemus. Vastuseid saadavad pildid töökohtadest ja tabamused, kus arhitekti töö tulemus kõige paremini välja paistab.
Garbage Kids on puuseppadeks hakanud arhitektide kollektiiv. Nende praktika peamine tõuge on frustratsioon ühiskonna suhtes, mis mis kestmise asemel ajab taga kasvu ning soodustab ja kiidab piiratud ressurssidega maailmas takka ületarbimist. Vastuseks sellele kasutavad nad traditsioonilisi käsitöötehnikaid ja rahvatarkust, et luua esemeid leitud materjalidest, näiteks murdunud okstest, vanametallist ja mahajäetud karjääridest pärit kividest. Garbage Kidsi praktika on intuitiivne, uuriv ja vabaduse poole püüdlev.
Üks kohvi, saia-pirukat ja tooli-lauda pakkuv koht on end esoteerikapoe ja Reval Cafe vahele Pärnu maanteel sisse seadnud. Arhitekt Boris Tšernovi projekteeritud, 1937. aastal valminud kuuekorruselise elamu ärikorrusele. Tagasihoidlikult taanduvast uksest sisse astudes leian eest lihtsa kolmetoonilise ruumi: hall, pähklipruun ja Isabella valge. Betoon, puit, krohv, pisut metalli.
Riia toiduturud – alates suurematest turuhoonetest ja lõpetades hajutatud tänavaputkadega – pakuvad korralikku arhitektuurilist kõhutäit, kirjutab Ieva Zībārte.
Hanna Eliise Kitter ja Saskia Krautman vestlevad Elke Krasnyga sellest, miks meil on arhitektuuris tarvis kriitilise hoole vaatenurka.
Anni Martin kirjutab Spatialist Studio projekteeritud Kopli 93 kogukonnahoovist, mis pälvis Euroopa Komisjonilt Uue Euroopa Bauhausi tõusva tähe auhinna.
Restoran Tummo, Vilniuses on loodud vanasse tööstushoonesse, mille rekonstrueerimise läbiv juhtmõte on olnud materjalide taaskasutus.
Eklektiline austusavaldus Tallinna Keskturule — kohale, kus hämara mineviku kriminaalne ja korruptiivne vari põimub argiste turu-uudiste ja igapäevaste kuulujuttudega kartulist, suhkrust ja kohvist.
Henri Kopra, Iiris Tähti Toom ja Bianka Plüschke-Altof kirjutavad pealtnäha lihtsakoelistest linnaaianduspaikadest, milles peitub mitmekesine ökoloogiline, ruumiline ja sotsiaalne infrastruktuur.
Saiarestorane ja -kioskeid olen Tallinna oodanud, kuna hea värske sai – olgu hapusai, baguette või brioche – on mu suurimaid nõrkusi. Toredal kombel tuli neid korraga kaks. 2024. aasta suvel avanes vanalinna serval punase-valgekirju Sai!, kus pakutakse kurja koera võikusid, ja aasta lõpus tegi Rotermanni kvartalis uksed lahti sinist põhitooni kasutav Sanga.
Toimetaja Valik
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Paide riigigümnaasium on suurepärane näide ajaloolise ruumi ja nüüdisaegse arhitektuuri teineteist täiendavast dialoogist.
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
1990. aastatel, vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist ehitati vähe, kuid debatid ja praktikad, mis tol ajal tooni andsid, panid paljuski aluse sellele, millised jõujooned on viimastel kümnenditel arhitektuuris valitsenud. Fotol Naissaare äri- ja kultuurikeskus, Tõnis Vint, 1992-1995.
Teist põlve arhitekt Ralf väidab, et tal ei ole eriala suhtes illusioone; seda muljetavaldavama järjekindlusega seisab ta projekteerimisprotsessis arhitektuurse tuumidee säilimise eest. Arhitektiks olemine defineerib Ralfi kogu tegevust ja maailmavaadet töötegemisest reisimiseni – võib-olla ainult muusikal õnnestub hetkiti samavõrdse tähelepanu eest võistelda. Küsis Ingrid Ruudi.
Villem Tomiste on nagu Noor-Eesti tegelane – siiralt euroopalik ja linlik, kutsudes kohalikus alalhoidlikus kultuuris kohati esile skepsist. Erinevalt nii mõnestki ühiskondlikku hüve jutlustavast arhitektist elab ta ka ise moel, mida oma linnavisioonides propageerib – üdini urbanistlikult, jalgsi ja trammiga liigeldes, ülearu tarbimata ja esteetiliselt viimistletult. Kaasaegne ruumikultuur on tema jaoks võimaluste väli, mis ulatub linnaruumi- ja maastikuprojektidest dialoogideni nüüdismuusika, kujutava kunsti ja mitmesuguste näitusepraktikatega.
Küsis Ingrid Ruudi.
Sajandat sünnipäeva tähistav Eesti Arhitektide Liit asendab missioonitundest nüüdisajal puuduvat riigiarhitekti institutsiooni. Ruumiloomes vältimatu valdkondadeülese koostöö korraldamisest Paide riigigümnaasiumi asukohavaliku näitel kirjutab liidu juht Andro Mänd.
Enam loetud
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?
Sel viimasel Riia-reisil hakkas mulle lõunanaabrite pealinna muidu üsna kaootilises linnapildis silma hingestatud maastikuarhitektuur. Lähemal uurimisel selgus, et see kõik on tulnud ühest büroost: maastikuarhitektuuriateljeest ALPS, mille loojad on Helēna Gūtmane, Mark Geldof ja Ilze Rukšāne.
Ühel juulikuu õhtul kogunesid Eesti Sisearhitektide Liidu büroosse liidu kujunemise, vajalikkuse ja praeguse probleemistiku üle arutlema eri põlvkondade sisearhitektid: Taevo Gans, Kadri Pärtelpoeg, Eero Jürgenson, Pille Lausmäe, Priit Põldme, Marje Karu ja Tarmo Piirmets. Vestlust juhtis Eero Jürgenson.
Saksamaa pealinn on reeglite rägastik, kus vohab umbrohi ja kujutlusvõime. Kuigi üldiselt võib igat sorti mitmekesisus jätta Berliinist mulje kui tolerantsuse pealinnast, toimub seal ka üht-teist vastuolulist.
Et andmetest päriselt linna mõistmiseks abi oleks, peaksid need olema võimalikult suures ulatuses avalikud ning ligipääsetavad rakendusliideste kaudu.
Kui arhitektuuri pole võimalik tunnetada või tundmatust tundma õppida, on ta üldse sel juhul olemas?