Söödav linn

Aiandusliikumise ruumilised võimalused ja väljakutsed linnaplaneerimises

Henri Kopra, Iiris Tähti Toom ja Bianka Plüschke-Altof kirjutavad pealtnäha lihtsakoelistest linnaaianduspaikadest, milles peitub mitmekesine ökoloogiline, ruumiline ja sotsiaalne infrastruktuur.

Viimase 15 aasta jooksul on Eestis linnaaianduse populaarsus suurenenud. Hääbumas on kasvatuspraktikate stigmatiseeritud seosed Nõukogude Liidu majanduslikust vajadusest tingitud aiandusega ning kasvamas on soov puhta kodumaise tooraine järele.

Linnaaedade planeerimine ja rajamine

Aiandusruumidega käsikäes on muutunud ka Eesti linnaaednikud, kelle seas on aina enam keskklassi inimesi.¹ Kui paljudes Ameerika ja Kesk-Euroopa suurlinnades kannavad kogukonnaaiad protestivaimu², siis Eesti linnaaiad mõjuvad pigem armsate apoliitiliste paikadena³. Erinevalt välismaistest arenduste vastu võitlevatest protestiväljunditest on eriti Tallinna kogukonnaaiad sageli loodud just linna rahastuse abil või on need koguni loonud arendajad ise. Veerenni, Krulli ja Põhjala tööstusalasid taas kasutusele võttes on ühe esimese asjana rajatud just kogukonnaaiad. Sellega on kuulutatud tulevat muutust, meelitatud kohapeale inimesi ja kujundatud kodukootud ilmega kogukonnatunnet. Väärib tunnustust, kui kogukonnaaianduse eesmärk on tõhusamalt lõimida nii sotsiaalselt kui ka ruumiliselt laiemat elanikkonda, kellele korter uusarenduses jääb kättesaamatuks.⁴ Samas on liiga vara öelda, kas taoline lähenemine toob päriselt kokku muutuva naabruskonna, kus aed jääb pikemaks ajaks eri gruppide kasutusse, või on tegu ainult esteetilise kogukonnapesuga.

Nii eravalduses kui ka avalikul maal ohustab aedu ajaline mõõde ja planeeringulise otstarbe määramatus. Kogukonnaaed on hea viis mahajäetud ruumi ajutiselt vahekasutada, kuid sellel puudub enamasti kindlus: aednikud väärindavad ja äratavad ellu varem hüljatud kohti, teadmata, kas nende panus tagab õiguse aianduspaika pikaajaliselt kasutada. Tartu kogemus toob esile linnakruntidele kasvava surve, mida on tunda ka näiliselt kanda kinnitanud linnaaedade puhul. Reaktsioonina taristu- ja elamuarendusele ette jäänud aedade ümber paigutamisele on nüüdseks Tartus loodud üldplaneeringu tasandil linnaaiandusmaa juhtotstarve, et seal tegutsevad kogukonnad tunneksid tuleviku suhtes kindlust.⁵ Praegu kaitseb linnaaiandusmaa staatus küll ainult mastaapsemaid maalappe, mitte väikseid kesksema asukohaga piirkondlikke aedasid.

Kultuuri- ja keskkonnaõpe

Jõuline linnastumine ja kinnisvarahindade kasv on ära lõikamas nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade sidet maaga.⁶ Kui veel 10 aasta eest sai eeldada, et paljudel peredel on (vähemalt hooajati) maal vanavanemad, siis praeguseks on üha enam noori sirgumas täielikult linlikus keskkonnas. Sellest olenemata – või ehk just selle tõttu – peetakse üha tähtsamaks aiandust kui laiema keskkonnahariduse kandjat. Olgugi et paljude linnastunud perekondade järelkasvu toidulaud ei sõltu nende maahariduslikest teadmistest, on toidukasvatamisega seotud teadmiste ja kultuuripärandi edasikandmine paljudele tähtis.⁷ Toiduteadlikkuse ja keskkonnahariduse oluline tööriist on õppeaed.⁸ Koolide, lasteaedade ja ülikoolide juurde rajatud aedade abil omandatakse teadmisi mulla, taimede ja ringmajanduse kohta vahetu kogemise kaudu, kasvatades teadlikkust toiduturvalisusest ning toidu kvaliteedist ja tervislikkusest.

Esteetiline paradigmamuutus: ökoloogiline mitmekesisus

Muutumas on ka arusaam linnadest ja loodusest laiemalt – tajume nendevahelist piiri varasemast hägusemana. Söödava linna ilmingute esteetika põhjustab lahkarvamusi, mis kerkivad eriti tugevalt esile kesklinnades.1 Suur osa nn pehmest linnaarengust võib olla esteetiliselt raskesti vastuvõetav, sest vastandub traditsioonilisele kujutelmale heakorrastatud linlikust pargimaastikust: niidetud muru, hooldatud põõsad ja värvikad lillepeenrad. Sellise konflikti kõige tuntum näide on pärit 2017. aastast, kui tüli keskmes oli Tallinnas asuv Bastioni aed: „(…) taaskasutuse ja toidu kasvatamise esteetika oli vastuolus ettekujutlusega väärikast (vana)linnaruumist, kuhu „kapsa kasvatamine” ei paistnud sel ajal (mõnedele) linnaametnikele sobilik”.

Avaliku ruumi ja haljastuse teemad on järjekindlalt tõusnud poliitdebati teemade pingereas, eeskätt Tallinnas ja Tartus. Kui 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel esindasid rohealade teemasid vaid mõned erakonnad⁹, siis 2025. aastal domineerivad ruumiküsimused lubadustena kõigi suurerakondade programmides. Kesklinna pargi niitmine on saanud polariseerivaks valimiste teemaks. Keskse probleemina kerkib esile tasakaal omavalitsuste, aktivistide, kodanike ja looduse rollide vahel: linnad on loodud elupaigana esmalt inimestele, ent nagu tõdeb maastikuuurija Joan Nassauer: „See, mis on inimsilmale ilus, pole tingimata hea loodusele ning see, mis on hea loodusele, pole tingimata ilus.”¹⁰

Teaduslikud uuringud nagu Damschen jt teadusajakirjas Science¹¹ on esile toonud, et linnade laienedes on rohekoridorid ja looduslik mitmekesisus eriti tähtsad just tiheasustusaladel. Berliini arhitektid Andre Viljoen ja Katrin Bohn on taolist strateegiat kirjeldanud CPUL-kontseptsioonina (ingl Continuous Productive Urban Landscapes), kus katkematud rohekoridorid võimendavad korraga nii ökoloogilist, logistilist kui ka sotsiaalset sidusust.14 Pelgulinna Putukaväila, Tartu Roheringi, Kureeritud Elurikkuse jmt initsiatiivid on katsetanud linnakeskustes alternatiivse esteetika ja ökoloogia propageerimist, tõstatades seega küsimuse: kuidas navigeerida looduse ja inimeste vajaduste vahel nii, et linn oleks inimesele meeldiv elupaik, mis võimaldaks samal ajal laiapõhjalisemat kasutust ja ökoloogilist mitmekesisust?

Sotsiaalne mitmekesisus

Kuigi ökoloogiline mitmekesisus on endiselt polariseeriv aruteluteema, näib see koguvat tavaelanike ja linnaplaneerijate seas üha enam populaarsust. Seevastu on sotsiaalse mitmekesisuse tahk jäänud endiselt tabuteemaks. Peale formaalselt planeeritud alade on Eesti linnaelanikud täitnud enda vajaduste järgi avaliku ruumi tühimikke. Taolised katsetused nõuavad aga ametliku linnavõimu paindlikkust ja vaikset kokkulepet, et pehme protesti või isetegevuse kaudu saab pakkuda uusi ruumilisi võimalusi, toimugu see siis ametliku ruumiloome toel või teadlikult paiguti ruumi loomata jättes. Paljude tühermaade kasutajate suurim hirm on selle liigne arendamine, mis üldjuhul toob kaasa piirkonna keskklassistumise ja rohegentrifikatsiooni¹² ohu ning tõrjub varasemaid kasutajaid ja praktikaid.7 Urbanist Karina Vabson rõhutab kasvavaid elustiili ja esteetiliste eelistuste erinevusi tõrjuvate faktoritena: „Näiteks, kas kõik uued elanikud jäävad rahule sellega, et suvel peetakse tühermaal häälekalt piknikuid ja grillitakse? Kuidas suhtutakse isetekkelistesse ehitistesse, tuvilasse ja  bessedka’sse  ehk varjualusesse ning nende ümber koondunud seltskondadesse?“¹³

Peale linna laienemise, mis otseselt neelab informaalseid roheruume, tõrjub marginaliseeritud nähtusi kaudselt ka uute formaalsemate linnaaiandusvormide kasv. Linnaaiandus on Eestis pika traditsiooniga, ent tagasihoidlik nähtus vanemate, kuid sageli vähem silmapaistvate vaikse jätkusuutlikkuse kandjate kõrval. Pea 50 aastat on linna osana toiminud datšaaiandus ning veel kaugemale minevikku ulatuvad muud isetekkelised linnaaianduse ilmingud, sealhulgas aiamaad ja korilus. Kui keskenduda peamiselt „korralike“ kogukonnaaedade rajamisele, tekib oht, et ühe tüpoloogia kasvust saab teiste allakäik. Linnaaiandusest kujuneb vaba aja harrastus, mis tõrjub kõrvale haavatavamad rühmad või alternatiivsemad ruumikasutusviisid. Tähtis on soodustada linnaaianduse eri vormide jätkumist, et kastiaianduse kasv ei tooks kaasa tühermaa- ja datšakultuuri hääbumist.¹⁴

Tulevikuvõimalused

Linnaaiandusel kõigis oma ilmingutes on tugev potentsiaal tulevikus muutusi esile kutsuda. Raamat „Söödav linn 2“ käsitleb aiandust kui eelkujundavat (ingl prefiguration) praktikat¹⁵, mis kombib ruumiloogika ja ühiskondlike võimaluste piire. Eelkujundamine viitab algusele – luuakse midagi, mis areneb ja leiab tulevikus uusi vorme. Aias tegutsedes saab passiivsest ruumitarbijast aktiivne looja: linnaaiandus annab võimalikule tulevikumaailmale käegakatsutava kehandi. Väikesed igapäevased harjumused võimaldavad sõnastada laiemaid poliitilisi seisukohti ning teisendada individuaalseid arvamusi kollektiivseteks tegudeks.20 Loodud ruumist saab vaimne ja füüsiline platvorm, kus mõtteid vahetada ja soove sõnastada.

Aedade arhitektuuris nihkub väärtus valmisesemelt hooldussuhetele: aed on kui aeglane arhitektuur, mis eeldab pikaajalist seotust, hoolt ja visioonikandmist, üles juurimata seda, mis on kaua kasvanud. Kogukonnaaedade mikroühiskonnad kujundavad niimoodi uut sotsiaalset lepingut, millel on võime laieneda nii linna- kui ka riigitasandi muutustele.¹⁶ Kui formaalses avalikus ruumis on sisse juurdunud individualistlik sotsiaalne etikett, siis informaalsed rohemaastikud võimaldavad kramplikest käitumismallidest lahti rebida, soodustades seega kodanikuühiskonna arengut ja laiemat säilenõtkust.

HENRI KOPRA on arhitektuuribüroo Spatialist Studio/Studies arhitekt ja uurija ning Eesti kunstiakadeemia ja Berliini rahvusvahelise rakendusteaduste ülikooli õppejõud.
IIRIS TÄHTI TOOM on arhitektuuribüroo Spatialist Studio/Studies arhitekt ja uurija, Tallinna linnaplaneerija ning Eesti kunstiakadeemia õppejõud.
BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF (Phd) on panustanud jätkusuutliku linna arengu valdkonda teadlase ja õppejõuna nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis ning raamatu „Söödav Linn 2“ kaastoimetajana.

PÄISES: Tartu maheaed on linna üldplaneeringus ette nähtud linnaaiandusala, kus igal aednikul on harimiseks kuni 150 m2. Seal esineb nii kasvuhooneid, kõrgpeenraid, viljapuuaedu kui ka vaopeenraid.
 Foto: Ruth Mändma.
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT

1  Bianka Plüschke-Altof ja Lilian Pungas, „Kes on praeguses Eestis linnaaednik?“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 47–60.
2  Laura Linsi ja Roland Reemaa, „Kogukonnaaed – pehme ja roheline, poliitiline ja radikaalne“, Müürileht, 28.12.2022.
3  Henri Kõiv, „Oma kogukonna ma leidsin peenra vahelt“, Müürileht, september 2025.
4  Henri Kopra, „Maja pole veel valmis, aga teeme kõigepealt aia“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 151–162.
5  Gloria Niin ja Triin Nõu, „Tartu linnaaiandus: võitlus ruumi, tähenduse ja kestvuse eest“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 61–76.
6  Carolyn Steel, Sitopia: How Food Can Save the World (Chatto & Windus, 2020).
7  Iiris Tähti Toom, „Tühermaa taltsutamine: informaalne linnaaiandus kui kohaloome“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 163–178.
8  Bianka Plüschke-Altof, „Õppeaed kui katselava ja ühiskonna peegel: intervjuu Eeva Kirsipuu-Vadiga“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 109–120.
9  Brigita Tool ja Kaja Peterson, Ülevaade erakondade keskkonnaalastest lubadustest valimisplatvormides kohalike omavalitsuste volikogude valimistel 2021. aastal (SEI Tallinn, september 2021), 16.
10  Joan Iverson Nassauer, „Messy Ecosystems, Orderly Frames“, Landscape Journal 14, nr 2 (1995): 161–170.
11  Ellen I. Damschen jt, „Corridors Increase Plant Species Richness at Large Scales“, Science 313 (2006): 1284–1286.
12  Isabelle Anguelovski, „From Toxic Sites to Parks as (Green) LULUs? New Challenges of Inequity, Privilege, Gentrification, and Exclusion for Urban Environmental Justice“, Journal of Planning Literature 31 (2002): lk 23–36.
13  Karina Vabson, „Lasnamäe Kurepõllu tühermaa peidetud rikkused“, Sirp, 27.08.2021.
14  Lilian Pungas, Bianka Plüschke-Altof jt, „Same, Same but Different? The ‘Right’ Kind of Gardening and the Negotiation of Neoliberal Urban Governance in the Post-socialist City“, Whose Green City?, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping (Springer, 2022), 125–144.
15  Mattias De Backer, Claske Dijkema, Kathrin Hörschelmann, „Preface: The Everyday Politics of Public Space“, Space and Culture 22 (2019): 240–249.
16  Dagmar Narusson, „Järelsõna. Linnaaed kui inspiratsiooniküllane kogukonnalabor“, Söödav linn 2: 15 aastat Eesti linnaaianduse arengut, toimetanud Bianka Plüschke-Altof, Henri Kopra, Iiris Tähti Toom, Maria Derlõs ja Anton Küünal (MTÜ Linnalabor, 2025), 207–218.