MÕTLUS

Ingrid Ruudi kirjutab arhitektide suhtest ajaga ning erinevatest viisidest, kuidas kõrges eas arhitektid oma tegevust ajalukku jäädvustavad.
Sisearhitekt ja õppejõud Malle Jürgenson soris meie toimetuse palvel sahtlites ja vanades märkmetes ning leidis 2020- 2021 kirjutatud kirja sõbrale Belgiast, koos lühikese päevikusissekandega enda kodumaja värskelt soojustatud seintes toimuvast.
Miks ei võiks meil selle asemel, et elame üheainsas paigas, üritades oma elu sinna koondada, olla üle Pariisi laiali puistatuna viis või kuus tuba? Ma läheksin magama Denfert’is, kirjutaksin Voltaire’i väljakul, kuulaksin muusikat Clichy väljakul, armatseksin Poterne de Peupliers’s, einestaksin Tombe–Issore’i tänaval, loeksin Monceau’ pargi lähistel jne.
„Keegi vallast“ küsis poe ees arhitekt Johan Talilt: „Millisena teie saart tulevikus näete?“ Meie saarte numbris kirjutab ta millisekundite vältel peast läbi käinud mõtetest: kitsedest tagaaias, mastaapsetest tuuleparkidest, utoopilistest vabakaubandustsoonidest, sildadest ja sadamatest, möödanikust ja mädanikust, nostalgiast ja kuuluvustundest, piiritust üleilmsest linnastumisest ja ületamatust mõttelisest merepiirist.
Illustratsioonide loomisel on kasutatud Midjourney-nimelist tehisintellekti, mille ainus sisend on vabavormiline tekst. Selle tulemusel sünteesib algoritm kujutise, mida võiks nimetada ainulaadseks. Nende illustratsioonide lähtepunktiks oli küsimus, kuidas kirjeldada rutiinseid ruumilisi lahendusi ja objekte ainult nende funktsioonide ja omaduste kaudu. Mismoodi võiks erineda algoritmi loodud kujutis sellest arhitektuurielemendist, mis on ajaloos juba kinnistunud?
Lõpmatus on nulli idee saada rohkem nulle. Järgnevad 1096 tühikut koos tähemärkidega turgatasid mulle tervikpaketina pähe viimase jääaja järgsetes toredates liivaluidetes peituva Restorani 0 iidse savilaua taga meeldivat small talk’i veeretades ja enda väljavalitud filosoofistaatust meeliskledes ja pärast vastleitud toredate kaaslastega ööd veetes. Really big gang bang! Aitäh, Restoran 0!
Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?
Viimastel aastatel on Eestis praktilistel põhjustel ehitatud ootamatu funktsioonide kooslusega avalikke hooneid ja tulekul on rida riigimaju, mis hakkavad väiksemates asulates koondama kaleidoskoopilist valimit ametkondi. Kuidas need avalikud hooned nüüdisaega iseloomustavad ja kuidas nad võiksid seda teha?
See, kuidas loodus end igale poole pressib – ka sinna, kuhu teda ei taheta –, annab tunde, et maailmas on veel vabadust, vaba ruumi ja vaba tahet. Vohamises peituvad väiksed naudinguhetked, unelused ja peatused muidu rutiinsel kulgemisel ühest punktist teise.
Pole rohkem artikleid