SANGA
Tüüp: toidukoht
Sisearhitektuur: Veera Gontšugova (barbed project) x Maria Helena Luiga
Graafiline disain, identiteet: James Moruzzi (Never Worry Studio)
Hoone arhitektuur: HG Arhitektuur
Asukoht: Tallinn, Eesti
Pindala: 120 m2
Projekt: 2024
Valmis: 2025
Saiarestorane ja -kioskeid olen Tallinna oodanud, kuna hea värske sai – olgu hapusai, baguette või brioche – on mu suurimaid nõrkusi. Toredal kombel tuli neid korraga kaks. 2024. aasta suvel avanes vanalinna serval punase-valgekirju Sai!, kus pakutakse kurja koera võikusid, ja aasta lõpus tegi Rotermanni kvartalis uksed lahti sinist põhitooni kasutav Sanga.
HG Arhitektuuri projekteeritud R18 maja klaasuks jääb küll sammaste varju, ent Sanga rasvane logo, sildid ja sinine välimööbel juhatavad mu muretult kohale. Peale avara ruumi tervitab sisenejat ka Sanga kirjaga sinine porivaip ja ööklubilikud metalsed ribakardinad. Arhitekt Maria Helena Luiga koos disainer Veera Gontšugovaga on kujundanud keskkonna, mis koondab nüüdisaegseid impulsse: nähtavad konstruktsioonid, eritellimusel valminud mööbel koos masstoodanguga, avatus, seltskonnale mõeldud lauad, kus saab toitu jagada, kohandatavus, Instagrami-väärsus jpm. Selle kõigega käib hästi kokku Londoni Never Worry Studio loodud mänglev visuaalne identiteet.
Laud ja tool
Kui enamasti on söögikohtades jäädud valikus kahe-kolme mööblitüübi juurde, siis Sangas on neid rohkem. Pärast toidu valikut maandun akna äärde pingile ruumi tagumisse otsa. Loendan eri tüüpi mööblit ja seda jätkub: väljas bistroomööbel, sees metalsed baaripukid, Bolero alumiiniumtoolid, IKEA Kyrre taburetid (osa neist firmatoonides) ja pikk puidust pink samuti mõne sinise osaga. Kõige keskel valge pusas neoonvalgusti all on heledast puidust siksakiline metalse pinnaga peolaud, mis on ääristatud puidust tumbadega. Viimaste puhul ongi tegemist kujundajate Luiga ja Gontšugova enda loominguga. Selle pidulikuma kompositsiooni maandab mõnusa aktsendina robustsem tumehall baarilett. Baari kiviplokkide vahelt nõrgub mahlast vuugikastet nagu ka minu mahlasest saiaroast.
Materjal ja märkamine
Pakendatud sandwich saabub alumiiniumtaldrikul, moodustades metalse laua ja salvrätihoidjaga metallide komplekti. Süües oma baklažaaniga saia, püüan aru saada, kuhu olen sattunud. On see diner, söökla, baar, restoran või midagi hoopis muud? Esmapilgul on siin hoitud selget joont: hallid, metalsed, sinised ja heledad puidutoonid, puhtad pinnad. Aga nagu see sai on ka ruum kihiline. Naturaalsed veinid baariletil lubavad mõnusat restoraniõhtut (kuigi baar suletakse tööpäeviti kell 18). Paberis saiaroad ja laudadel olevad diner’likud salvrätihoidikud viitavad jällegi kiirtoidukohale. Igatahes hindan mängulisust ja kraanikausse. Viimased on suured ja kutsuvad pesema. Kätepesu on siin au sees.
Lagi ja lõhn
Lagi on kõrge ja avatud. Siin asub kogu ventilatsioonitorude maastik. See ei püüa tähelepanu ja sulandub laega ühte. Eeldan, et moodsa süsteemi tõttu kaovad kõik aroomid, igal juhul ei tunne minu suhteliselt tundlik nina siin erilisi lõhnu.
Tunne
Püüan vältida Sanga menüüs ja reklaamides esinevat sõna „võiku“. Mul kui 1990. aastate lapsel on võikudest teine arusaam. Võiku on peenike saiaviil kihi või ja veel ühe õhukese kihiga vabal valikul. Võikut pakub veel ehk Energia kohvik. Sanga saiad seda ei ole. Sanga kujunduse võtabki kokku ehk amps nende saiast: tänapäevane, natuke lõbus, veidi pretensioonikas, mitmekihiline ja maitsev. Diskomuusika mängib. Pesen käed. Naudin, et saan oma mantli võtta riidepuu pealt (see ei vedele tooli seljatoel nagu tavalises kiirtoidukohas), ja lahkun.
SANDRA NUUT on kuraator, kes töötab Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis.
PÄISES: artikli algus ajakirjas, kujundus: Unt/Tammik, fotod: Maria Helena Luiga.
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT
