2010. aastad olid hiilgava külluse aeg. Arhitektidele oli see aeg, mil saadi palju tellimusi ja küsiti vähe küsimusi. Seda aega toitis uute ressursside ammutamine ja laienemine. Kerkisid uued tornid, vanad lammutati. Kümnend kulges 2008. aasta finantskriisi pika varju all. Kriisiaegsele eluasemeturu kokkukukkumisele – esmalt Ameerika Ühendriikides, seejärel suuremas osas Euroopas – olid keskpangad reageerinud erakordsete meetmetega. Intressimäärad langesid ajalooliselt madalale, laenamine tehti lihtsaks ja kapital läks liikvele.
Soomes oli sellel tohutu mõju. 2010.–2020. aastal lammutuste arv kahekordistus ja uusehitus hoogustus. Kuna laenamine oli peaaegu tasuta, pöördusid volatiilset aktsiaturgu pelgavad investorid kinnisvara poole. Kinnisvarasse investeerimisest sai tavakodanike ajaviide, Soome eluasemeturule sisenesid rahvusvahelised investorid ja peagi ehitati Soomes elaniku kohta rohkem eluasemeid kui üheski teises Euroopa riigis, suur osa neist olid väiksed linnakorterid.1
Soome linnades hargnes üleilmne lugu: odav raha otsis turvalist tootlust, aktsiad olid liiga kallid ja kinnisvara pakkus paremuselt järgmist pelgupaika. Seda kõike nägime oma silmaga oma 20. eluaastates, arhitektuuriõpingute käigus.
Ent majanduse seiskumise korral kaob arhitektide töö üleöö. Arhitektuur on kapitalikeskne, spekulatsioonipõhine ja investeerimisvoogudega seotud.
2022. aastaks oli pidu läbi. Inflatsioon suurenes kogu euroalal. Energiahinnad tõusid lakke. Keskpangad tõstsid intressimäärasid, jahutades eluasemeturgu ja pannes käimasolevad ehitused ootele. Korterite hinnad langesid.
Soomes, kus ehitussektor oli mänginud riigi majandusele hoo andmises tähtsat rolli, lõi tõehetk eriti valusalt. Alates 2022. aastast on sajad ehitusfirmad andnud sisse pankrotiavalduse. Võla teenindamisele üles ehitatud sektor jäi jänni. 2025. aastal on see endiselt raskustes – paljud inimesed on koondatud ja paljud ilma tööta.
Katkestused
Majanduslangused toovad tuttavasse asjade käiku sisse katkestuse, muutuvad paljud elud. See teekond pole kunagi lihtne – langustega ei käi kaasas mitte üksnes töökohtade kadu, vaid ka vaimse tervise halvenemine ja tervete ühiskondade rebenemine.
Pärast kõnealust katkestust olime sunnitud vaatama otsa oma rollile arhitektina. 2010. aastate küllusepäevil oli võimalusi lõputult ja büroo, kus töötada, võis valida endale maitse, prestiiži ja suurejoonelisuse järgi. Ent majanduse seiskumise korral kaob arhitektide töö üleöö. Arhitektuur on kapitalikeskne, spekulatsioonipõhine ja investeerimisvoogudega seotud.2 Kui need vood ühes spekulatiivse kapitaliga kokku kuivavad, tekib küsimus: kas meie tööd on üldse vaja?
Oleme oma eluajal olnud tunnistajaks arhitektitöö kiirele muutumisele: digitaliseerumine, automatiseerimine, algoritmilised projekteerimisvahendid, üha enam kasvav arvutusvõime. Iga tehnoloogiline samm on toonud kaasa omaette katkestuse, muutes seda, mida arhitektid teevad. Ja neid katkestusi tuleb veel ja veel, kohtades, mida meil praegu pole võimalik ette näha. Kui meie roll taandub spekulatiivse kinnisvara jaoks dokumentatsiooni tootmisele, siis miks ei peaks kapital meid asendama tarkvaraga, mis töötab kiiremini ja odavamalt?
Selleks, et arhitektuuril oleks kohta maailmas, kus inimeste tulevik tundub üha ebakindlam, ei piisa väikestest kohandustest. Ebakindlas olukorras peavad arhitektuuri-, ehitus- ja muu valdkonna töötajad nõudma põhjapanevaid muutusi, et ehitussektoril ja ühiskonnal laiemalt oleks lootust liikuda kestliku tuleviku või üldse mingi tuleviku poole.
Kui meie töö püsis peamiselt turvalist kapitalipaigutust võimaldavate väikeste stuudiokorterite nõudluse najal, siis kas me saame ikka öelda, et me täitsime ühiskonna vajadusi?
Purunenud illusioonid
2023. aastaks olid meie arhitektuuriillusioonid purunenud. Me ei uskunud, et uusehitustega tegelemine ja traditsiooniline büroo- või planeerimistöö võiks viia sisuliste muutusteni. Me soovisime leida endale alternatiivse tee. Meie õnneks on Soomes toetussüsteeme, mis aitavad varases karjäärietapis arhitekte, disainereid ja kunstnikke.
Taipasime, et me ei pea tingimata kandma õpingute käigus tuttavaks saanud modernistliku arhitekti rasket mantlit, tundma survet luua reaalsust painutavaid visualiseeringuid ega jahtima konkursivõite. Õigupoolest polegi meil tarvis uusehituse destruktiivsetes tsüklites kuidagi kaasa lüüa. Me võime oma haridust rakendada ka muul viisil.
Vahel kostsid meie kõrvu kahtlevad hääled, kes küsisid: mis kohta saab meil olla arhitektuuris, kui me ei ehita? Sellised kahtlused on ajendatud usust, et arhitekti väärtus sõltub käegakatsutava jälje jätmisest, mis toidaks ego ja seda, mida Mierle Laderman Ukeles,3 tuginedes psühhoanalüüsile ja Freudile, nimetab surmainstinktiks – jõuks, mis hävitab, mitte ei hoia elu.
Mitte kellelgi pole õigust otsustada, mis arhitektuur peab olema. Arhitektuuri definitsioon on olnud pidevas muutumises – seda nii meie eluajal, varasematel sajanditel, enne renessanssi kui ka juba antiikajal. See peabki ajaga kohanema.
Rahaküsimus
Oleme suutnud oma tööd rahastada grantide ja väikeste tellimuste toel. Kuid Soome kunsti toetav avaliku ja erarahastuse süsteem on üpris ainulaadne. Alfred Kordelini Sihtasutus, mis toetas 13 000 euroga meie projekti „Mälestuste geograafia“,4 asutati 1918. aastal ja toetas kunagi paljusid loomeinimesi, näiteks heliloojat Jean Sibeliust. Tänapäeval on Soome fondidel teaduse, kunsti ja kodanikuühiskonna toetamises otsustav kaal – ainuüksi 2023. aastal ulatusid nende investeeringud 538 miljoni euroni, alates Soome iseseisvumisest on nad panustanud teadusesse ligikaudu 6 miljardit eurot.5 Ajal, mil avalikku raha on kultuurile üha vähem, pakuvad need fondid järjepidevust ja võimalusi.
Toetuste ja residentuuride taotlemine eeldab siiski lakkamatuid ponnistusi – taotlusvoore avaneb iga nädal ja rahastuse saamine on ebakindel. Rahastus on peamiselt projektipõhine ja mõeldud uute algatuste käivitamiseks, mitte nende käigus hoidmiseks. Püsirahastust või tegevustoetust pakutakse vähe ja sellele on äärmiselt tihe konkurents. Meie taotleme kõike ja vaatame, millised projektid lendu lähevad. Fondidel on oma meetodid ja kriteeriumid, kuidas nad valiku teevad, mis tähendab, et toetustega töötamine pole sugugi vaba ega sõltumatu.
Rahastuse leidmist lihtsustab meie puhul see, et me töötame väljaspool ehitussektorit. Olles endale võtnud selliste arhitektide rolli, kes ei ehita, saame oma tegevustes olla paindlikud. Me ei vaja oma projektide elluviimiseks spekulatiivse kapitali miljoneid, selle asemel saame tegutseda eelarvetega, mis jäävad tuhandetesse või kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Meile on vaja tasuda üksnes oma töö eest ja selle eest, mida me parajasti loome. Meil on palju lihtsam projekte algatada kui ehituses.
Sellegipoolest on tõsi, et alternatiivsete praksiste elu on ebakindel. Meie saame võtta rahalisi riske ja elada väikese sissetulekuga, sest meil pole lapsi ega hüpoteeke. Kõigil ei ole võimalik stabiilse sissetulekuta elada.
Ent ehk on võimalik arendada rahastusmudeleid alternatiivpraksistele, mis liiguvad ebakindlusest, spekulatiivsest kapitalist ja institutsionaalsetest otsustajatest kaugemale. Meid huvitavad kogukonnaprojektide ühisrahastuse võimalused, kus üheainsa rahastaja leidmise asemel kogutakse raha kokku väikeste summade kaupa kogukonnaliikmetelt, et teha sellega midagi näiteks kohaliku piirkonna hüvanguks. Samuti võivad teatud kontekstis toimida mitmesuguste alternatiivpraksiste kooperatiivid ja koalitsioonid.
Nüüd, kus traditsiooniline ehitussektor ei suuda enam lubatud kindlat tööd ja stabiilset sissetulekut pakkuda – vähemalt mitte Soomes –, võivad arhitektid olla altimad süsteemi ennast küsimärgi alla seadma. Kui meie töö püsis peamiselt turvalist kapitalipaigutust võimaldavate väikeste stuudiokorterite nõudluse najal, siis kas me saame ikka öelda, et me täitsime ühiskonna vajadusi? Ainuüksi nõudlusest ei saa järeldada ühiskondlikku väärtust või vajadust. Ning see, et alternatiivsete praktikate järele puudub nõudlus – või see, et nende eest ei soovita maksta –, ei tähenda, et nende järele poleks pakilist vajadust.
Soome paviljon kandis 19. Veneetsia arhitektuuribiennaalil pealkirja „Korrashoiu arhitektuur“ („Architecture of Stewardship“) ja keskendus arhitektuurile kui pidevale hooldamisele, säilitamisele ja renoveerimisele, mitte lõpetatud tootele. Paviljonis näidati, et arhitektuur põhineb koostööl, ja küsiti, kas hoone või ehitatud keskkonna algset arhitekti tuleks ikka pidada selle ainsaks autoriks. See püüdis õõnestada Alvar Aalto Soome paviljoni ikoonilist mütoloogiat, et tuua päevavalgele töö, mida meie ehitatud keskkonna loomine ja alalhoidmine eeldab, ning rõhutada seeläbi vajadust tunnustada kogu võrgustikku, kes arhitektuuri praktiseerimist võimaldavad.
SOOME PAVILJON 19. VENEETSIA ARHITEKTUURIBIENNAALIL
Korraldaja: Archinfo
Komissar: Katarina Siltavuori
Kuraatorid: Ella Kaira, Matti Jänkälä
Kunstnikud: Merle Karp, Jussi Hertz
Näitusetiim: Antti Auvinen, Samuli Saarinen
Produktsioon: Ulla Kallakivi, Miina Jutila, Francesco Raccanelli, Anna Rusi
Toetajad: Soome haridus- ja kultuuriministeerium, Soome kultuurifond / Ministry of Education and Culture, Finland, Finnish Cultural Foundation
MATTI JÄNKÄLÄ ja ELLA KAIRA on Helsingis tegutsevad arhitektid. Nende arhitektuuripraksis Vokal keskendub kaasavale disainile ja uurib linnaarengut kujundavaid jõude kinnisvaraturust sotsiaalsete liikumisteni.
PÄISES: artikli päis ajakirjas. Illustratsioon: Vokal, kujundus: Unt/Tammik.
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT
1 Seppo Mölsä, „Analyysi: Miksi 2010-luku on ollu keskisuurten rakennusliikkeiden, aliurakoinnin ja rakennuttajakonsulttien kulta-aikaa?“, Rakennuslehti, 6. juuli 2018.
2 Angelika Fitz ja Elke Krasny, Critical Care: Architecture and Urbanism for a Broken Planet (The MIT Press, 2019).
3 Mierle Laderman Ukeles, „Manifesto for Maintenance Art 1969!“, Artforum 10, nr 1 (oktoober 1971): 39–40.
4 „Mälestuste geograafia“ on kunsti- ja uurimisprojekt, mis hõlmab koostööd kohalike elanikega, et koguda mälestusi ja kaardistada Helsingi Meri-Rastila linnaosa varjatud väärtusi. Piirkond läbib linnauuenduse tõttu suuri muutusi ning seal on lammutatud hulk olulisi hooneid, nt koole ja kohalikke kaubanduskeskusi. Projekti rahastasid Alfred Kordelini Sihtasutus ja Helsingi linn ning selle tulemusi esitleti endises Merirasti kabelis, mis on muudetud kultuurikeskuseks.
5 2023. aastal toetasid sihtasutuste ja fondide liidu liikmed teadust 295 miljoni euroga, kunsti 85 miljoni euroga ja kodanikuühiskonna tegevusi 158 miljoni euroga. Vt https://saatiotrahastot.fi/3-faktaa/.
