TEGELASED
Pensionär: nostalgitsema kippuv vanem majaelanik, kes soovib elamis- ja ehituskulud võimalikult väiksena hoida. Kardab muutusi, kõhkleb uutes lahendustes. Vaevu tunnistab üldse mingit renoveerimisvajadust. Seetõttu peab osa elanikke teda tüütuks.
Koor: kolm elanikku, kes moodustavad koori. Lasevad end üksteise arvamustel kergesti mõjutada. Arvamused varieeruvad tavaliselt seinast seina – mõnikord on nad renoveerimise poolt, mõnikord vastu olenevalt tujust või sellest, kust poolt tuul parajasti puhub.
Linnaametnik: esindab linna huve. Soovib, et need hooned ja linn tervikuna oleksid esteetiliselt meeldivad, aga tema ideed jäävad tavaliselt kinni bürokraatiasse või luhtuvad pideva rahanappuse tõttu. Seetõttu paistab ta teistele tihtipeale takistusena.
Insener: loodab renoveerimisega saavutada suurimat võimalikku energiasäästu. Paneb selle eesmärgi saavutamiseks mängu kõik oma oskused ja teadmised, eirates tavaliselt kõike, mis sellele ette jääb. Sageli takistab teda tema unistuste täideviimisel Arhitekt ja elanike majanduslik olukord.
Arhitekt: näeb renoveerimisprotsessis suurt ruumipotentsiaali. Väga hea kujutlusvõimega, iseäranis kui mõtleb, mida kõike võiks saavutada. Raudkindel selles, mida tuleks teha ja mida läheb elanikel parimaks võimalikuks eluks vaja. Seetõttu satub aga tihti konflikti elanikega, kes ütlevad, et nad on oma kodudega juba rahul ega soovi suuri muutusi.
Korterelamu: elanike rühm, kes tähistab abstraktselt hoonet ennast (või hooneid endid). Võib olla renoveerimise poolt või vastu olenevalt tekstist.
Elanik: korterelamus elav inimene. Esineb tekstides paljudel eri kujudel, tähistades eri tüüpi inimesi.
I HIRM MUUTUSTE EES
Vanemaealise elaniku monoloog
Stseen. Pensionär viibib üksi oma korteris, teeb kohvi ja silmitseb võikarpidesse istutatud taimi aknalaual. Jääb mõttesse vajunult aknast välja vahtima. Kõrvalkorterite elanikest moodustuv koor istub akendel ja jälgib Pensionäri mõtisklusi.
Pensionär kujutleb järgmist ühistukoosolekut.
Pensionär: Vabandage mind. Ma sooviksin korraks sõna, kui lubate. Mul on midagi öelda… Sest ma elan siin. Päriselt ka. Nagu te kõik. Ma olen siin elanud pikka aega.
Koor: Pikimat aega, jah, me oleme siin elanud pikimat aega. Räägi neile!
Pensionär: Noh, te… te räägite renoveerimisest. Te räägite siin koosolekutel igasugu… kuludest ja tuludest. Näitate oma ekraanil neid keerukaid „tabeleid“ ja räägite seejuures… tulevikust. Tulevikust pärast seda suurt ja kallist ettevõtmist. Aga… mis tulevikust? Mis tulevikku siin minu jaoks enam on?
Koor: Mis tulevikku meil on, jah, mis tulevikku meil on? Küsi neilt!
Pensionär: Ma ei tahaks kõlada… morbiidselt, aga te soovite võtta mult mu viimased sendid ehitustööde jaoks… mille tulemusi ma ei pruugi isegi näha. Kus siin tulu on? Mul on niigi raske ots otsaga kokku tulla. Kas te tõesti arvate, et pensionist piisab… üldse millekski? Pealegi jääb see aina väiksemaks ja väiksemaks, samal ajal kui kõik ümberringi muutub aina kallimaks. Iga kord, kui ma poodi lähen, on kõik hinnad jälle tõusnud. Ja küsimus pole ainult minus. Siin majas on palju… vanemaealisi. Mõnel pole võimalik isegi siia koosolekule tulla – vot niivõrd raske on meil. Peame võitlema, et üldse toime tulla. Isegi mina võitlen – jah, see on minu korter küll, aga sellegipoolest tuleb mul niivõrd palju maksta. Vaesuspiirini välja. Mu lapsed ei külasta mind peaaegu kunagi… Ja need kulud, millest te räägite… Kommunaalid juba kasvasid tänavu, jah, nagu ka remondifondi makse. Ja iga kord kõlab seesama vabandus – „inflatsioon“, öeldakse. Kinnisvaraturg on nii „volatiilne“, öeldakse.
Koor: Väga volatiilne, jah, aina öeldakse, et see on muudkui volatiilne. Räägi neile!
Pensionär: Vaadake, mu korter… see pole isegi heas seisukorras. Enam mitte… mitte pärast seda, mis juhtus. Mu ülemine naaber sõitis ära puhkusele, teades ise, et ta radiaator lekib. Ta jättis lihtsalt kausi radiaatori alla. Kausi! Ja pärast paari nädalat… kogu see vesi hakkas läbi mu lae tilkuma. Ja ma ei saanud selle vastu mitte midagi teha. Naaber ise kaugel – kätte teda ei saa. Ja ma rääkisin siis sellest ka teile, härra esimees… Ja keegi teist proovis ka tema korterisse sisse saada, aga see ei õnnestunud. Isegi politsei käis, eks? Lõpuks said nad tänu mingile sugulasele korterisse sisse ja lekkiv radiaator keerati kinni, aga siis oli juba hilja, eks? Mu lagi… sellel oli juba veekahjustus.
Koor: Veekahjustus, oh issake, milline veekahjustus. Räägi neile!
Pensionär: Kes… kes alustuseks selle ära parandaks? Kes selle eest maksab? Too vastik naaber, ta tuli mulle isegi ukse taha… et mind sõimata. Ütles inetuid asju, küsis mult, miks ma oma nina teiste inimeste asjadesse topin. Miks ma sellist jama korraldan. No mäletate küll – too naine eelmisel koosolekul… Lõi siin lärmi, kuidas tema õigusi on rikutud, kuidas tema privaatsetesse ruumidesse on sisse murtud. Ja… ta keeldub neid kahjusid hüvitamast. Äkki tegeleks kõigepealt sellega, härra esimees, enne kui siin… soojustusest, renoveerimisest rääkima hakkame? Renoveerite äkki esmalt mu kodu ära?
Koor: Ei mingit renoveerimist, ei mingit hüvitust meile, ei-ei, üksnes kahjud. Räägi neile!
Pensionär: Kas see ongi helge tulevik? Terve hoone saab… renoveeritud, samal ajal kui minu lael ja seintel on jätkuvalt veekahjustus? Ja ometi pean ma juurde maksma, pean… selle lisakoorma võtma. Ja ise ei saa ma mitte kui midagi – võita pole mul sellest midagi. Palju aastaid mulle teie arust veel jäänud on? Ma suren veel selle kätte, ausalt. Kõik käituvad, nagu mind poleks siia vaja, aga ma elan siin. Ka mina elan siin. Ja ma pole ainus. Meid on palju. Me elame siin. Me oleme olemas.
II UNUSTATUD ELANIK
Polüloog Linnaametniku, Inseneri ja Arhitekti vahel ühe
märkimisväärse puudujaga
Stseen. Üpriski lõbus seltskond on kogunenud korterelamu katusele. Nad on äsja uurinud nii ümbruskonda kui ka hoone enda iga viimset soppi. Šampanjapudel on avatud, unistused saavad tuule tiibadesse. Seltskonna keskel on laua peal leping, mis ootab allkirja, kuid pastakas käib üha käest kätte.
Linnaametnik: Vabandust, aga mulle jääb endiselt ebaselgeks – millist lahendust te õigupoolest pakute? Me pole seni näinud ühtegi plaani, kavandit, visandit, mustandit, skeemi või maketti. Kus on dokumentatsioon?(Linnaametnik ulatab pastaka Arhitektile.)
Insener: See on innovatsioon, mu sõbrad. Seda juba paberil luua ei saa.
Arhitekt: Kuskilt tuleb ometi alustada…
Insener: Tegelikkusest! Vaadakem hetkeolukorda. Esiteks, hoone ise – selle vundament vajub. Seinad on täis pragusid. Tuul puhub läbi aknatihendite. Keldrit pole välja ehitatudki. Teiseks, mõelgem maailma hetkeolukorrale – oleme teel katastroofi poole. Aga! Kui me parandame hoone energiatõhusust vähemalt 60% võrra, siis saame kliimamuutuse peatada!
(Arhitekt ulatab pastaka Insenerile.)
Ärgem laskem end heidutada. Igas tagasilöögis peitub võimalus!
Linnaametnik: Jah, aga… dokumentatsioon… (Ametnik viipab
ebamääraselt.) Raske on aru saada…
Insener: Kujutlusvõimet!
Linnaametnik: Kuidas palun?
(Insener ulatab pastaka Linnaametnikule.)
Insener: Me pole lihtsalt piisavalt kaugele läinud, mõistate? Uksed ja aknad tuleks esimesel võimalusel täielikult automatiseerida. Ei treppidele ja liftidele! Unustage atavismid. Meil saavad olema hõljuvad platvormid. Energiaallikad
hakkavad asuma katusel: päikesepaneelid, tuulegeneraatorid, termotuumasüntees – kõik see tagab hoone maksimaalse tõhususe. Samuti tuleb katusele kogukonna kasvuhoone, kuna soe õhk tõuseb ju üles. No muidugi! Me ei lase sooja raisku – surume selle läbi torude alla keldrisse, et see saaks uuesti üles tõusta. Totaalne soojusringlus! Meie C-energiaklass saab olema võrdne teiste hoonete A-energiaklassiga!
Arhitekt: Oo! Oot-oot, siin on potentsiaali. Me võime orgaaniliselt korruseid juurde kasvatada – mõelge vaid, spiraalikujuline arhitektuur! Teras ja klaas, mis peegeldavad päikesevalgust ümbritsevale maastikule. Tornid puuokste kombel
ümber teineteise keerdumas… C’est écologique.
Linnaametnik: Hmm. See suurendaks kõvasti ümberkaudse kinnisvara ja miljöö väärtust. Võib-olla isegi… mitme suurusjärgu võrra!
(Linnaametnik ulatab pastaka Arhitektile.)
Arhitekt: Täpselt! Esteetiline vorm ja funktsioon, mis on viidud maksimumini…
Insener: Eesmärgiks on ülitark maja, mis reguleerib kõiki ja kõike automaatselt ja absoluutselt. Elanikul endal pole eales tarvis midagi teha. Ta ei pea midagi näppima ega millegagi end vaevama.
Korterelamu 1: (Vaikne porin.) Hei, ma olen juba tark.
Linnaametnik: Aga… ee… ega see liiga kalliks osutu?
Arhitekt: Aa… No muidugi… Aga andke mulle teada, kui on aeg
fassaadivärve valida. Võiksime nendega pisut mängida.
(Arhitekt ulatab pastaka Insenerile.)
Insener: Ma olen neid lahendusi oma korteris juba katsetanud, mõistate? Seda kõike tuleb lihtsalt… hüperskaleerida! Kujutlege tulevikku. Tulevikku, mis ületab kõiki unelmaid. Maschinenhaus. Ainulaadsed organismid, mis elavad omaenda elu sõltumata neis toimetavatest elanikest. Nad sosistavad meile
öösiti hällilaule, et peletada meie halbu unenägusid. Nad hoiavad meie eludel silma peal nagu muistse aja jumalused. Deus e domo. Nad hoolivad meist. See on järgmine samm inimehitiste evolutsioonis!
(Insener asetab pastaka lauale.)
Linnaametnik: Hmm. No mis ma oskan kosta… Ma olen juba ammu oodanud, et keegi tuleks heade ideedega. Sellise plaaniga võidavad kõik.
Elanik: (Tõstab käe.) Vabandage mind… Mul on üks…
Linnaametnik: Vaikust! Ärge segage vahele.
(Linnaametnik pöördub Inseneri ja Arhitekti poole.)
Noh, sõbrad, kes esimesena allkirja paneb?
MÄRTEN RATASSEPP on arvuti- ja mängukirjanik, narratiivdisainer ja kirjanduskriitik.
ELINA LIIVA on arhitekt ning 2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Las ma soojendan sind“ üks kuraatoreid.
FOTOD: Päär-Joonap Keedus
AVALDATUD: MAJA 2-2025 (120), peateema BETOON
