Kuidas polsterdada betoonpaneeli?

Laura Linsi arutab Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männaga, kas renoveerimismaratoni nurgakivi on betoonpaneel või hoopis tugevad inimsuhted.

Nõukogude ajal tehases valmistatud betoonpaneelidest ehitatud kortermaju on vaja praeguseks hädasti renoveerida. Suures osas on nende 50 aasta pikkune planeeritud eluiga läbi, ja kuigi see ei tähenda kaugeltki, et hooned tuleks nüüd maha võtta, vajavad nad ometi hoolt ja armastust, sh tuleb kommunikatsioone vahetada, energiatõhususele tähelepanu pöörata, tarindite lagunemine peatada jne.

Viimastel aastatel oleme Majas kajastanud naabruskonnapõhise renoveerimise võimalusi¹ ja ühiskondlikke protsesse nagu segregeerumine, mida renoveerimine võib soodustada², samuti pööranud tähelepanu paneelmajadele kui arhitektuuripärandile, mille väärtusest ei tohiks renoveerimisega lihtsalt üle sõita³.

Selleaastase Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Las ma soojendan sind“ autorid Keiti Lige, Elina Liiva ja Helena Männa usuvad, et renoveeritud hoone ruumikvaliteet peaks olema võrdväärne vähemalt uusarenduse omaga. Kuid selleks on vaja vastavat tellimust. „Las ma soojendan sind“ pöörab pilgu paneelide taga elavatele inimestele ja nende omavahelistele suhetele, küsides, kuidas saaksime renoveerides päriselt linnaelanike elukvaliteeti parandada.

Laura Linsi (LL): Eesti paviljon „Las ma soojendan sind“ ja selle kataloog puudutavad Kesk- ja Ida-Euroopa paneelelamurajoonidele tuttavaid probleeme. Avate teemat kummalisse kõverpeeglisse seatud olmeliste lugude kaudu. Palun rääkige veidi, mis ajendas teid renoveerimist niiviisi käsitlema.

Keiti Lige (KL): Meie projekt toob kokku kaks teemat: arutleme massilise renoveerimise ruumiliste paradokside ja nende taga olevate inimsuhete üle. Oleme mitme aasta vältel renoveeritavatele hoonetele ja naabruskondadele arhitektuurilahendusi välja mõelnud (juhendajate ja uurijatena EKAs – toim), neid ühistutele ja võimalikele tellijatele pakkunud, aga need jäävad alati ühte kohta kinni – elanik või klient peab neid ka tahtma.

Elina Liiva (EL): Näitusega toome esile vastuolu suurte rahvusvaheliste eesmärkide, nagu kliimaneutraalsuse saavutamine⁴, ja kortermaja elaniku, kes ei mõtle pidevalt kliimaneutraalsusele või -kriisile, igapäevaprobleemide vahel.

Helena Männa (HM): Miks üldse elanikku vaadata? Meid huvitab ühiselt tegutsemise kultuur. Eesti olukord on selline, et 96% eluasemetest on erakätes ja ühel renoveeritaval hoonel võib olla kuni 300 omanikku, kes tulevad kokku harva toimuvatel ühistu koosolekutel ja peavad seal otsustama, mida teha. Kardan, et suuremal osal inimestest seostub ühistu koosolek pigem negatiivsega: näägutamine, keegi kuskil õiendab, kuidas me prügivedu lahendame, kuidas koridore koristame. Kuid nüüd järsku on arutluse all renoveerimisküsimus ja seda teekonda peab juhtima ühistu esimees, kes tihti ei saa selle eest isegi tasu. Mõni karismaatiline ühistu esimees veab ehk ühistu kogu protsessist läbi, aga mõne teisega ei tulda koosolekule kohalegi, ei taheta rääkida. Järsku peab suuri asju koos otsustama, aga selleks pole isegi kohta – tuleb kasutada mingit ruumi kuskil keldris või mõne lähedalasuva kooli klassiruumi.

EL: Üldiselt ei moodusta renoveerimist vajavates kortermajades elavad inimesed tugevaid kogukondi.

HM: Inimesed küll hindavad oma kodu, aga kodu algab koduuksest.

LL: Helena ja Elina, teie olete oma akadeemilises töös tegelenud jagatud omandis eluasemete ja kooperatiividega. Mõnes mõttes võiks ju Eestile omane ühistusüsteem sarnaselt toimida? Omanikud tulevad kokku ja peavad koos oma ühise elupaiga saatuse üle otsustama. Mis siis erineb?

HM: Küsimus on motivatsioonis. Kooperatiivse tegevuse puhul on inimestel üks eesmärk kokku lepitud: me tahame ühiselt oma elamise teemadega tegeleda. Aga olemasolevates ühistutes on auk – inimesed elavad mõnikord juba 50 aastat koos, kuid alles nüüd peavad nad ühiselt suuri otsuseid vastu võtma. Ave Habakuk tõi ühes oma ühistuteemalises artiklis esile, et kokku tullakse otsustama, kuid mitte asju arutama. Puudub diskussioon. Paistab, et enamik inimesi tunneb, et tegu on nõmeda kohustusega. Puudub heaperemehelik käitumine, nii ühistul kui ka üksikul elanikul.

LL: Kuidas nende majade elanikud, millele olete EKA-s arhitektuurilahendusi välja töötanud, neid vastu võtavad? Kujutan ette, et nende ideede ellu viimise teeb keeruliseks just hind.

HM: Kindlasti on raha üks põhjustest. Ühistus on palju erinevaid inimesi – mõne jaoks on 100 eurot väga suur summa, teise jaoks üldse mitte. Aga olulisemgi on motivatsiooni puudumine. Renoveeritud hoone ruumikvaliteet peaks olema võrdväärne uusarenduse omaga. See ei peaks tähendama ainult küttesüsteemi vahetamist ja ventilatsioonisüsteemi lisamist, et saavutada parem energiamärgis, vaid ka võimalust mõelda, unistada, et äkki teeksime suuremad aknad, võtaks hoovi ette, teeks katuseterrassi.

EL: Kust läheb inimese kodupiir? On see lihtsalt välisukse piit või ka trepikoda, maja ümbrus, maja tagune? Küsimus on selles, kas osatakse unistada mingitest ruumilahendustest või mitte. Ühistu koosolekul näidatakse üldiselt lihtsalt üht valmis projekti või isegi lihtsalt Exceli tabelit, uusi ruumilisi võimalusi käsitletakse vähe. Eri võimalustest või näidetest ei räägitagi. Pigem lihtsalt vaadatakse, mis värvi on fassaad, millised on aknad.

KL: 90% 14 000 kortermajast, mida Eestis tuleb renoveerida, on 1970ndatel ja 1980ndatel ehitatud betoonist paneelmajad. Need on meie fookuses. Oleme mõistnud, et alustama ei peakski näiteks akende suuremaks tegemisest, vaid kultuuri, kogukonna ehitamisest. Võib-olla tuleks kõigepealt hoopis majadevahelised alad ette võtta. Lisade sellesse monofunktsionaalsesse maailma teisi tegevusi, nt kodubaari. Kohe ei pea tegema suuri liigutusi, vaid aitama kaasa sellele, et elanikud sooviksid ja oskaksid unistada – praegu pole isegi ruumi oma naabriga kohtumiseks. Esimene kohtumine ei peaks toimuma ühistu koosolekul, kuhu igaüks tuleb oma agenda või hirmuga.

Muidugi tuleb ka mõelda, kas see raskus, mis on praegu ühistu õlgadel, peaks üldse seal olema. Meie küsimus on, kas leiame teisi renoveerimismudeleid. Rääkisime arendajate, linna, riigiga, et leida kompromisse. Paneelmaja piirkondade üldiselt alakasutatud majadevaheline ala kuulub sageli linnale, elanikud ei saagi seal otseselt midagi teha. Läbi on käinud selline mõte, et kas linn võiks rentida või anda selle maa arendajale ja arendaja vastutasuks renoveerib naabruskonnas kolm-neli maja ära.

LL: Kas leidsite arendajaid, kes oleksid selliseks asjaks valmis?

HM: Arendajad on valmis ainult sellisel juhul, kui elanikud välja kolivad. Arendaja ei taha tegeleda ühistu või elanikuga. Kui on liiga palju osapooli, siis see on nende jaoks liiga keeruline.

LL: Kas paneelmajade renoveerimise puhul on ehituslikke või ruumiplaneeringulisi takistusi?

KL: Palju oleneb majast ja selle ehituskvaliteedist. Iga maja tuleb uuesti ja eraldiseisvalt vaadata. Mõnele majale on võimalik korruseid lisada, mõnele mitte. Näiteks mõnel pool on sarrus paneelides juba roostetanud. Need majad võivad üks hetk lihtsalt kokku kukkuda.
Samas on see üks argument, millega tekitatakse ühistu koosolekul hirmu. Seda tuuakse renoveerimise kasuks välja – te peate nõustuma, sest muidu teie kinnisvara väärtus kaob. Näiteks kirjutas oma kogemusest meile üks elanik, kes oli sundolukorras, et renoveerimisega nõustuda, kuid ta polnud isegi päris kindel, millele ta üldse jah ütleb. Usaldamatus, arusaamatus, hirmuga aetakse inimesed nurka.

LL: Kas olete spekuleerinud, millise aja vältel peab kindlasti renoveerima? Kui kuskil sarrus paneelis juba roostetab, siis millal saabub see hetk, kui hooned enam vastu ei pruugi pidada?

HM: Paneelmajade ehituskvaliteet on nii erinev. Majad on ju betoonist, ja kui sarrus pole niiskust saanud, siis küll ta püsib. 10–15 aastat tagasi avaldati meedias arvamust, et paneelmajade eluiga on läbi, tuleb lammutama hakata. See on aga kindlalt ümber lükatud. Hoone planeeritud eluiga võib küll olla 50 aastat, aga selle täitudes peab hoone seisukorda lihtsalt uuesti hindama.

LL: Mulle näib, et nõukogudeaegsete paneelmajadega kaasneb stigma ja see on üks põhjus, miks neis võimalusi ei märgata.

EL: Inimene, kes pole insener või arhitekt, ei mõtle üldiselt sellele, et ta elab paneelmajas. Inimene elab lihtsalt oma kodus. See stigma on erialasisene.

KL: Enamikul paneelmajade korteritel on väga head planeeringud: magamistoad on uusarendustega võrreldes suuremad, väärtustatakse, et köök ja elutuba on eraldi, Mustamäel on korterid sageli läbi maja, st valgus jõuab korterisse mitmest suunast. Noorem generatsioon näeb neid naabruskondi pigem kättesaadava elukohana, kus elu alustada. Oleme selle projektiga õppinud, kuidas elanikud väärtustavad neid kohti sellistena, nagu nad praegu on – ümberkaudset loodust, kus on hea jalutada, linnulaulu. Paneelmajapiirkondade potentsiaal on meeletult suur, nad on kesklinnale lähedal. Selle asemel et arendada uusi elamualasid linna ääres, peaksime seda tegema linna sees. Renoveerimine, olemasoleva kasutamine on ainuõige.

KEITI LIGE, ELINA LIIVA, HELENA MÄNNA on arhitektid ning 2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Las ma soojendan sind“ kuraatorid.
LAURA LINSI on arhitekt LLRRLLRR-is, õppejõud Eesti kunstiakadeemias ja Londoni kunstiülikoolis ning ajakirja Maja peatoimetaja.

PÄISES: Kaido Ole „Suur sotsiaalne vaikelu I“, 2011, Eesti kunstimuuseum.
AVALDATUD: MAJA 2-2025 (120), peateema BETOON

1  Lauri Lihtmaa, Murel Truu, „Koos on tõhusam. Elamute renoveerimine piirkondlikult“, Maja 113 (2023).
2  Lauri Lihtmaa, „Renoveerimislaine kõrvalmõjud“, Maja 116 (2024).
3  Diana Drobot, Päär-Joonap Keedus, „Arhitektuur renoveerimismaratonil. Energiatõhususe, modernistliku pärandi ja ruumilise terviku võidujooks“, Maja 113 (2023).
4  Euroopa Liidu eesmärk on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Selleks toetatakse kortermajade renoveerimist, nt Eesti on seadnud eesmärgiks renoveerida 2050. aastaks kõik enne 2000. aastat ehitatud hooned – toim.