Metallrebane betoonkvartalis

Šiauliai on kummaline linn. Praegu jookseb kinodes Leedu mängufilm „Pietinia Kronikas“ („Lõunamaa kroonikad“), mis sukeldub nostalgiliselt 1990. aastate eksootikasse. Filmis on üks stseen kunstnikuga, kes kannab kotis surnukuurist toodud inimpead. Stseen põhineb Šiauliais juhtunud päriselulistel sündmustel. Tegemist on tõepoolest ühe kummalise linnaga.

See, mis mind tavaliselt (füüsiliselt või vaimusilmas) sinna viib, on arhitektuur. Esimest korda käisin Šiauliais 2006. aastal koos ühe arhitektuuritudengite rühmaga, kui linnas toimus tudengite ideekonkurss SIKON. Me elasime 19. saj lõpus ehitatud ja nüüdseks hüljatud Chaimas Frenkelise nahavabrikus ning veetsime aega kunstnike ja filosoofidega, kuulates elektroonilist muusikat ja tarvitades rohkelt alkoholi. Üks töötubades osalejatest oli toonud kaasa paar hirmuäratava välimusega tursket kohalikku, kel õnnestus siiski samuti boheemlaslikku seltskonda sulanduda. Arvasin toona, et olin Šiauliaid juba pisut tundma õppinud, kuid selgub, et olin kohanud vaid ühte selle paljudest identiteetidest.

Hiljem järgnes teisi kummalisi kohtumisi, mis näitasid iga kord Šiauliaid mõnest uuest küljest. Näis, nagu ei suudaks linn ka ise otsustada, mis ta olla soovib. Siin eksisteerivad kõrvuti tööstustööliste paneelelamurajoonid, silikaattellistest individuaalelamute piirkonnad, provintsilinnadele omased betoonplaatidega sillutatud platsid, sõdadevaheline modernism, ajaloolise linna jäänused ning nende vahele pikitud postmodernistlikud lisandid. Selline arhitektuurisegu on koduks samavõrd eklektilisele linnarahvale.

Arhitektuur on mulle Šiauliaid ikka ja jälle taastutvustanud ning iga kord on see paljastanud midagi, mis on mu eelarvamustega vastuolus või lihtsalt ei mahu mu kiiruga kokkuklopsitud arusaamadesse. Ühe loovtöötoa käigus käisin Päikesekella väljakul (arhitektideks Algimantas Černiauskas, Remigijus Jurėla ja Algis Vyšniūnas), mida kroonib väärikas postmodernistlik kullatud vibuküti skulptuur. Selle lähedalt leiab märksa vähem väärika või otsemini öeldes lihtsalt kitšiliku plekist metallrebase skulptuuri. Kontrastid pole sellele linnale võõrad.

Arhitektuuriuurija Aušra Černauskienė kirjutised on Leedu arhitektuuriringkondadele tutvustanud Raimundas Arnas Dineika loodud ja Šiauliai tööstuspiirkondadesse peidetud töid—monteeritavast raudbetoonist ja katkematu klaasfassaadiga sööklat ning Taurase spordihalli. Linnas on ka spordiareen, mis asub hiiglasliku ja uhkelt Laulupargiks nimetatud roheala ning pastelsetes toonides ilmetute madalama hinnaklassi kortermajade naabruses. Seal seisab keset parkimisplatside kõrbe läikiv kettakujuline hoone, mille on projekteerinud mütologiseeritud arhitekt Eugenijus Miliūnas koos oma meeskonnaga.

Eeltoodud näited heast arhitektuurist keset banaalset keskkonda pärinevad minevikust, kuid Šiauliai pole peatunud ning jätkab oma arhitektuuritraditsioone ka tänapäeval. Viimane arhitektuuriliselt kvaliteetne ehitis valmis siin eelmisel aastal ning asub ümbruskonnas, mille kohta võiks öelda, et see püüab uut hoonet lausa tühistada – nimelt paneelelamurajoonis, kus toimus ka eelmainitud filmi tegevustik. Uue hoone naabriteks on autopesula, Šiauliai esimene McDonald’si kiirtoidurestoran ja igavad sandwich-paneelidega kaetud ostukeskused.

Nõukogude ajal ehitatud Šiauliai lõunapiirkonnaga rajati justkui täiesti eraldiseisev raudbetoonmaailm –  linnakeskusest eraldab seda raudtee ning ainsaks ühenduseks on Tilžėse tänav, mille äärde pidid kerkima avalikud hooned. Nagu toona tavaks, valmisid neli korterelamutega mikrorajooni õigel ajal, kuid avalike hoonete ehitamisega kiirustama ei kiputud. Pärast poliitilise süsteemi muutumist hakkasid peamist transpordisõlme ümbritsevad tühjad platsid täituma mornide betoonrajatistega. Ühest sellisest pidi saama nelja mikrorajooni ristmikul asuv mööblipood. 2008.–2009. aastate majanduskriis tõmbas aga sellele plaanile kriipsu peale ning paljas betoonkarkass jäi enam kui aastakümneks mahajäetult seisma.

Tüüp: mitme funktsionaalne hoone
Asukoht: Šiauliai, Leedu
Arhitektid: After Party (Giedrius Mamavičius, Gabrielė Ubarevičiūtė)
Tellija: eratellija
Projektijuht: SIENA Group (Alvydas Ubarevičius)
Konstruktor: SIENA Group (Vaidas Butkus)
Valmis: 2024
Pindala: 5550 m²

2019. aasta paiku hakkas hüljatud ehitis taas elule ärkama –  samast elamurajoonist pärit kohalik ettevõtja ostis selle ära ning otsustas sinna rajada spordi- ja tervisekeskuse koos äripindadega. Ta kaasas projekti kaks noort arhitekti, kel oli juba kogemusi Taani arhitektuuribüroodest Cobe ja BIG ning OMA Hongkongi büroost.  Gabrielė Ubareviiūtė ja Giedrius Mamavićius (After Party) arhitektuuriteekond Leedus algas 2015. aastal, kui nad veel välismaal töötasid. Toona pälvis arhitektuurimeedias palju tähelepanu nende kiilukujuline eramu sisehooviga, mis mõjus nii, nagu see oleks sinna sisse uuristatud. Nüüd, mõned aastad hiljem rõõmustavad nad meid taas  –  seekord palju suurema projektiga „Kiemas“ (ee hoov), mille keskmes on taas hoonesse uuristatud sisehoov.

Hoone varasem plaan õigupoolest siseõue ette ei näinud. Kavandatavasse mööblipoodi pidi tulema hoopis aatrium. Ent olemasolevat betoonkarkassi kohandavad arhitektid otsustasid avada selle ala linnaelanikele, rajada sinna kerge haljastuse ning kaunistada seda valgustatud klaaskuubikuga, mis hõlmab ühtlasi trepikoda. Teisisõnu, nad otsustasid teha selle introvertse hoone pisut inimlikumaks, luues selleks avaliku ruumi, mis on ümbritsevate kortermajade elanikele iga kell avatud. Kui keskkond mingeid nõudeid ei esita, võib otsustada kas lõdvaks lasta või siis teha hoopis midagi, mis oleks teistele eeskujuks. Praegusel juhul otsustasid arhitektid ja tellija minna viimast teed ning just sellepärast ongi meil alust siin sellest hoonest rääkida.

Ehkki hoone näib esmapilgul lihtne, kannab see endas teatavat ebakindlust ja peent kõhklust. See poleks justkui selle linna sünnitis – ja samas on just täpselt seda. See tõuseb Šiauliaile iseloomulikus banaalses keskkonnas esile, olles miski, mida ootaksid hoopis kuskilt mujalt –  Hollandist, Taanist või mõnest teisest kvaliteetse arhitektuuri poolest tuntud riigist. Samas on selle ilme pärit justkui mingist ebamäärasest ajast. See võib olla tulevikuarhitektuur või siis hoopis midagi 1990ndatest, mis tekitab juba nostalgiat. See varjab väga osavalt oma tüpoloogiat.

Hoone fassaad eristab seda ümbritsevatest ärihoonetest. Viimastele tüüpiliste ühtlaste sandwich-paneelide asemel katavad seda rütmiliselt paigutatud aknad ning galvaniseeritud terasest ja puidust viimistlus, mis on piirkonnas ebatavalised. Juba fassaadi jaotus vihjab hoone avalikule iseloomule ning soovile luua pisut sotsiaalsemat suhet ümbritseva keskkonnaga. See pole üksnes spordiklubile ja meditsiiniteenustele mõeldud ruum, vaid ühtlasi koht väikeettevõtetele. Modulaarne jaotus teeb fassaadi universaalseks ja seda saab ärivajaduste muutudes kohandada. Seda silmitsedes jääd mõtisklema, kas hoonesse võiksid tekkida poed, kontorid, mõni start-up-firma või hoopis loftid ja stuudioruumid loomeinimestele. Ja see on igati okei, sest mõne aastakümne pärast, kui vajadused on paratamatult muutunud, leiab selline ehitis hõlpsasti uut laadi kasutuse. Sestap on sedalaadi lahendus palju jätkusuutlikum kui uue tervikfassaadi loomine või lammutamine ja nullist ehitamine.

Võib aimata, et sellise projektini jõudmine eeldas omajagu seiklushimu. Tellija kuulis ilmselt nii mõndagi soovitust parem mitte jännata, vaid vana karkass lammutada ja täiesti uus ehitis püstitada. Arhitektid kuulsid ilmselt nii mõndagi soovitust parem mitte jännata ja valida midagi ettearvatavamat kui kuumtsingitud plekk- ja puitviimistlus. Isegi olemasoleva karkassi betoonsammaste nähtavale jätmine fassaadis – millega arhitektid püüdsid vihjata varem olnule ehk siis palju aastaid sama koha peal seisnud monoliitsele raudbetoonskeletile – eeldas lisapingutust. Õnneks kehtivad Leedus rekonstrueeritavatele hoonetele leebemad energianõuded, mis võimaldavad fassaadile loomingulisemalt läheneda – ei ole vaja kõike hermeetiliselt sulgeda.

Ent isegi koos nende tavatute lahendustega tundub lõpptulemus lakooniline ja pretensioonitu, lausa monotoonne. Intriig on sellesse sisse kootud väikeste arhitektuuriliste žestide kaudu – nagu näiteks sisehoovi sissekäigu varikatuse betoonkaar (jäänuk mööblipoe kavandist), fassaadil nähtavad varasemast tarindist pärit sambad, sisehoovis helendav klaaskuup ning metallkatte ja puitdetailide naturaalsed mustrid. Hoone iseloomuks on kujunenud uute elementide ja varem olnu vaheline dialoog. See jutustab möödujatele oma vaiksel viisil selle paiga arhitektuuriajaloost –  kui nad vaid kuulavad.

Hoonet iseloomustav mõõdukus on ühtaegu nii selle suurim tugevus kui ka peamine haavatavus. Bjarke Ingels rääkis kunagi hedonistlikust jätkusuutlikkusest –  sellest, et jätkusuutlikkus ei pea olema piirav, vaid võib pakkuda rõõmu ja olla kõigile meelepärane. Käesolevast projektist erilist hedonismi ei leia, ent jätkusuutlikkust ja arhitektuurilist kvaliteeti on siin küllaga. Kui kontekst millekski ei kohusta, siis võib selline mõnevõrra peenem arhitektuuriline lähenemine inspireerida sellega kokkupuutujaid mõtlema alternatiividele, sellele, millist laadi ruumiks see linnaosa võiks saada ning kas see võiks olla midagi nauditavat ka ilma plekist rebaseskulptuuri pakutava lustakuseta. Võib-olla piisab selleks vaid plekkfassaadist, katmata betoonpindadest ja mõnest puitdetailist. Siiski jääb õhku küsimus, kas ümberkaudsete kortermajade töölisklassi kuuluvad elanikud selle tagasihoidliku hoone hedonismitusega lepivad –  kas nad võtavad selle omaks. Ma väga loodan, et võtavad.

MATAS ŠIUPŠINSKAS (PhD) on Leedu arhitekt ja arhitektuurikriitik, kes huvitub muu hulgas linnaplaneeri- mise ajaloost, massehituse arengust, linnamorfoloogiast ja nõukogude aja arhitektuuripärandist.

PÄISES foto: Norbert Tukaj
AVALDATUD: MAJA 2-2025 (120), peateema BETOON