KALVE
Tüüp: kohvik
Sisearhitektuur: Jānis Andersons, Danna Degle-Uškāne (Field Studio)
Hoone arhitektuur: Boris Tšernov, 1937
Asukoht: Tallinn, Eesti
Maalid: Paula Zariņa-Zēmane
Pindala: 72 m2
Projekt: 2025
Valmis: 2025
Üks kohvi, saia-pirukat ja tooli-lauda pakkuv koht on end esoteerikapoe ja Reval Cafe vahele Pärnu maanteel sisse seadnud. Arhitekt Boris Tšernovi projekteeritud, 1937. aastal valminud kuuekorruselise elamu ärikorrusele. Tagasihoidlikult taanduvast uksest sisse astudes leian eest lihtsa kolmetoonilise ruumi: hall, pähklipruun ja Isabella valge. Betoon, puit, krohv, pisut metalli.
Kalve tähendab läti keeles sepikoda (või ka sepistama). Kas kohviku lätimaine päritolu on ruumis, kohvimaitses või -kruusis kuidagi tunda ka? Endale tuttavat Läti tunnet* ma otseti ei tabanud, aga et selline koht võiks samahästi Riias olla, küll. Riias ongi kuus Kalve kohvipoodi, Tallinnas kolm ja Vilniuses üks – Balti kett.
Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum
Lõhnab kohviselt ja krohviselt.
Kõlab vaikne muusika, kohvikoka askeldused ümber masina, ühe külastaja ingliskeelne jutt, kes, nupud kõrvas, kellegagi räägib, ja läbi akende summutatult kostuv Pärnu maantee.
Valgus valgub ruumi suurtest akendest ja vastasmaja hommikupäikest peegeldavatelt aknaklaasidelt. Siidmatt lakk puidust lauaplaatidel peegeldab valgust edasi. Süüdatud elektrilambid teevad ruumi ja varjud pehmemaks.
Loen kohvimenüüd ja sobivat ei leia – alustan läbirääkimisi kohvikokaga. „Palun mulle selline, eee, pikendatud kohv, et nagu espresso ja siis küsija näo järgi tiba rohkem vett ja pikem valmistusaeg – caffè lungo (it) või cafe allongé (fr). Aga mitte mingil juhul selline americano – suur lahja tume vesi.“ Saan enam-vähem sellise, nagu soovisin. Kõrvale võtan ühe spanakopita (Karjase saia pagaritelt).
Kohvikus on kuus aknalaua kohta, neli väiksemat lauda, kuus vineerpõhjaga torutooli, kolm kõrget lauda, üheksa pukki, tagumises ruumis veel kaks suuremat lauda ja kaheksa torutooli. Valin istumiseks kõrge laua ja jään sõpra ootama. WC on ka ja nagid selle ees niššis.
Nagid jäävad küll esiti märkamata ja nii sätingi mantli-mütsi ja koti tühjale pukile kõõluma. Kott pudeneb maha ja kingituseks kaasa võetud moosipurk puruneb. Killud toovad õnne! Tuleb sõber, tellib kohvi. Vahetame kohti, proovime aknalaudadel istudes jalgu välja sirutada, räägime vaikselt. Tagatoas seab end sisse üks naine ja avab läpaka, ukse kõrval istub teine koos valge kohvitassi ja läpakaga. Veel üks astub sisse ja ostab kohvi kaasa. Tramm sõidab mööda, räägime nagidest, mida pole.
Tean seda kohta juba 14 aastat. Meie linnakontor asub üle tee majas (Erich Jacoby 1938). Kui kontoriköögis kohvi keedan, vaatan tihti aknast välja tänavale ja jälgin elu. Vahel astun sisse nurgapealsesse Reval kohvikusse. Kontoris on kolm vana 1930-ndatest pärit Bauhaus-Breueri tüüpi tooli. Sarnased Kalve uute toolidega. Tõmban paralleele ja nõustun nende tagasihoidlike vihjetega, mille Kalve kohviku kujundajad selle kandi majade ehitusajale osutades teinud on.
Kui kohvi ja saia hind näppu ei lõika, siis ruum omalt poolt soosib vaikset ja omaette olemist. Ilmselt astun teinegi kord sisse. Pigem üksinda, märkmiku või raamatuga.
* Läti tunne – natuke rohkem, natuke külluslikum, natuke enam küpseid ja segatud toone, pisut kõrgemad laed, pisut kangem kohv ja igal juhul divi saldējumi ühe jäätise asemel.
MALLE JÜRGENSON on sisearhitekt Laika, Belka & Strelka disainibüroos. Õppejõud Eesti kunstiakadeemias. Omnivoor.
PÄISES foto: Jana Klendere
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT
