Nagu kuuma kartulit

Riia toiduturud – alates suurematest turuhoonetest ja lõpetades hajutatud tänavaputkadega – pakuvad korralikku arhitektuurilist kõhutäit, kirjutab Ieva Zībārte.

Toit ja sestap ka turud tekitavad pigem subjektiivseid ja emotsionaalseid kui struktureeritud kogemusi. Sellegipoolest on visa soov luua ruume aastatuhandeid toimunud toidu- ja kaubavahetuse tarbeks andnud meile mitu arhitektuuriliselt tähelepanuväärset ehitist. Arhitektuur loob korda ja selle abil saab turge tõhusalt linnasüsteemidesse lõimida. See lisab kvaliteeti ja parandab füüsilist ligipääsetavust, ent tõstab samal ajal ka hindasid. Palju reisinud inimesed teavad, et kõige magusamaid papaiasid müüakse otse tänaval vana ajalehe peal. Ometi võib samaväärset rahuldust pakkuda ka see, kui leiad turult mõne maitsekalt kujundatud baari, mis pakub marjakasvatajate endi toodetud veini ning värskelt püütud ja küpsetatud kala. Niisiis, kallis lugeja, kumba laadi turgu sina eelistaksid? Mina olen kindel, et me vajame mõlemat.

Suuremad turud, isegi kõige ajaloolisemad neist, pole sageli enam peamised kohad, kust me oma igapäevast toidukraami soetame. Pigem leiab neilt sushi-nurga, vürtsileti, itaalia kulinaariapoe. Olenevalt suurusest võivad sellised turud olla turismimagnetid, mis toovad nii tulu kui ka probleeme. Probleemid kerkivad siis, kui kohalikele hakkab turul ostlemine üle jõu käima ning nad tunnevad end rahvahulkadest häirituna. Seetõttu ongi tähtsad väiksemad, piirkondlikud, nurgapealsed turud. Kui me tahame ostelda nagu prantslased, siis peaks turg, pagar ja lihunikupood olema igas naabruskonnas. Sedalaadi süsteem, ehkki kaootiline, toimib endiselt Riias, kus ajaloolised turud täidavad endiselt oma algupärast funktsiooni ja väiksemad turud pakuvad elutähtsat tuge.

Turukuraator

Riia linna territooriumile jääb kolm suurejoonelist turuhoonet, mitu alalist piirkonnaturgu, hulk tänavakioske ja linnaosaseltside korraldatud taluturge ning selle kõige eest vastutavad eri osakonnad. Näiteks linnaarendusosakond tegeleb linna arengukavaga, mis käsitleb Riia keskturgu ja Vidzeme turgu kui lähituleviku investeeringute vaates olulisi kohti. Hiljuti loodi omavalitsuse juurde uus struktuuriüksus, mis koosneb piirkonnakoordinaatoritest, kelle ülesanne on omavalitsuse teenuseid inimestele ligemale tuua ja hoolitseda nüüd ühtlasi tänavamüüjate eest. Suuremad piirkonnaturud ei kuulu aga õigupoolest kellegi vastutusalasse – need on enamasti erakätes ja asuvad väljaspool selliseid tundlikke piirkondi nagu UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Riia ajalooline kesklinn.

Riias pole ühte konkreetset inimest, kes tegeleks kogu turgude ökosüsteemiga. Rääkides Riia linna peadisaineri, arhitekti ja urbanisti Evelīna Ozolaga ning endise kodanikuaktivisti ja praeguse Progressiivide erakonna ridadesse kuuluva linnavoliniku Alija Turlajaga, jõudsime üksmeelele, et Riias kuluks ära turukuraatori ametikoht, eriti arvestades tururajatiste suurt arvu (kolm suuremat turgu, tosin keskmise suurusega turgu ja umbes 20 tänavalettide ala). Selline inimene võiks tuua sarnast kasu, nagu toovad paljudes linnades öölinnapead.

Hiljuti juhtisid linna peadisainer ja piirkonnakoordinaatorid projekti, mille eesmärk oli Riia vähem privilegeeritud piirkondade (nt nn mikrorajoondide) nõukogudeaegseid lagunenud müügiputkasid uuendada. Projekt nägi ette, et uued putkad tuleb projekteerida kohandatavate üksikmoodulitena maksimaalse suurusega 3 × 2,4 m, et neid saaks seejärel hulgim toota ja mitmesugustes konfiguratsioonides eri asukohtadesse paigutada. 2022. aastal Toms Kamparsi ja Emīls Maksimsi projekteeritud uued putkad on valmistatud terasest ja ristkihtpuitplaatidest ning värskendavad oma ilmega linna mõnevõrra hallimaid äärealasid. Kamparsi sõnul osutus kõige keerulisemaks putkade paigutamine. Ehkki moodulid olid ette nähtud iseseisvana, puudusid paljudes kohtades isegi sellised elementaarsed tingimused nagu tasane pind või ligipääs valgustusele.

Toit kui osa tervislikust kodust

Tänavaturgudel ja kohalikke põllumajandussaadusi müüvatel turgudel läheb Riias hästi –  ka neil, mille toimimine ei eelda mingit arhitektuurilist raamistikku. Arhitektuur on siiski tähtsal kohal, kuivõrd uued köögiviljaturud kipuvad tekkima kohtadesse, kus aktiivsed kohalikud elanikud tegelevad kultuuripärandi taastamisega.

Üks sedalaadi uute turgude teerajajaid Riias on Kalnciemsi kvartali turg. Selle lugu sai alguse ühe lagunenud puitmajade kvartali taastamisest tänaval, mis polnud tol ajal just kuigi populaarne. Kalnciemsi tänav on peamine ühendustee Riia lennujaama, kesklinna, presidendi residentsi ja ministeeriumide vahel. 2000. aastate alguses, kui Läti valmistus liituma Euroopa Liidu ja NATOga, liikus seda mööda palju riigiametnikke ja rahvusvahelisi delegatsioone vedavaid autosid.

Asja võttis käsile toona aktiivne selts Latvia Nostra, tänu kellele said paljud sealsed puitmajad vahetult enne 2006. aastal Riias toimunud NATO tippkohtumist üle värvitud. Samal ajal olid kõigest vanast innustuvad vennad Dambergsid lõpetanud sel tänaval veel ühe puumajade rühma restaureerimise ning lõid 2008. aastal sealsesse sisehoovi taluturu. Tegemist oli klassikalise sotsiaalmeediaeelse millenniumilaste projektiga, mille keskmes oli idee restaureeritud ja nüüdisajastatud kodudest, toidust ja kohast, kus pered saaksid koos aega veeta. Ühtlasi oli see esimene turg, kus tootjad müüsid oma toodangut ise, järgides nõnda talust-taldrikule-kontseptsiooni.

Kalnciemsi kvartali turul pole kunagi olnud eraldi kavandatud turuhoonet, kuid seda ümbritsevad Liene Griezīte arhitektuuristuudio projektide alusel elegantselt restaureeritud ja ajakohastatud puitmajad. Turukülastajad saavad ostetud toitu süüa sealsamas õunaaias või kunstigalerii terrassil. Peatsed valijad – 2026. aastal 18-aastaseks saavad Z-põlvkonna noored –  kasvasid üles sellel turul ringi joostes, seal müüdavat mahetoitu süües ja populaarse karuselliga sõites. Tegemist võib olla Riia esimese moodsa linnaprojektiga, kus arhitektuuri esindusroll on asendatud sotsiaalse rolliga, mis hõlmab keskkonna haljastamist, mitmesuguste elanikerühmade kaasamist ning eri funktsioonide alalhoidmist. Selline mudel osutus väga mõjukaks ja seda on hiljem üle võetud teistes Riia linnaosades, nagu näiteks Grīziņkalnsis ja Čiekurkalnsis.

Kohaliku kogukonna jõud

Ehkki ametlikku turukuraatorit Riial pole, võiks mitteametlikult selleks pidada Una Meibergat, sotsiaalset disainerit ning Kalnciemsi kvartali turu ja Āgenskalnsi turu arendusjuhti. Riiklike ettevõtlustoetuste ja Euroopa Liidu programmide toel on tema hallatud turgudel ellu viidud mitmesuguseid kohalikke ja rahvusvahelisi projekte, sealhulgas 2025. aasta novembris loodud turugiidide teenus. Kõige nähtavam, populaarsem ja arhitektuuriliselt mõjuvam projekt on aga arhitekt Liene Griezīte suuniste järgi renoveeritud Āgenskalnsi turg. See on üks kolmest Riia linnale kuuluvast uhke arhitektuuriga ajaloolisest turuhoonest. 1914. aastal ehitatud hoone oli üheks hetkeks nii kehvas seisus, et see tuli sulgeda ja selle edasine saatus tundus ebakindel. Tänu kohalike aktivistide survele oli linnavalitsus sunnitud lahendust otsima. Uudis, et turu värskendamine usaldatakse Dambergsi vendade hoolde, tõi kaasa suure kollektiivse kergendusohke. 2018. aastal antigi see senistele Kalnciemsi kvartali turu omanikele 30 aastaks rendile.

Nüüdsel ajal on keeruline kujutleda Āgenskalnsi turgu tühja ja hüljatuna –  see kihab inimestest, isegi hilistel õhtutundidel, sest sealne ruum pole loodud üksnes ostmiseks ja müümiseks, vaid üldisemalt sotsiaalseks suhtluseks. Peale omatoodangu ostmise saab siin juua kohvi, nautida kohalikku jäätist, aasia pelmeene, ukraina borši, võtta baaris kokteili, külastada raamatupoodi või kasutatud mööbli kauplust. Siseõuel saab süüa usbeki pilaffi ja osta õunu.

Nii nagu Kalnciemsi kvartali puhul on Liene Griezīte ka siin hoonet peenelt värskendanud, tehes selle ühtlasi tänapäevasemaks, lihtsamaks ja inimlikumaks. Turu edu tuleneb peale arhitektuuri selle korraldusest. Una Meiberga rõhutab olulise tegurina seda, et ükski istekoht ega laud pole püsivalt ühe müüja käsutuses. Turg on mõeldud olema kultuuriürituste toimumispaik, kavas on kontserte ja muid üritusi, ent põhieesmärk on siiski sama:  kvaliteetne toidukaup kättesaadavaks teha. Kui kauplejaid pole kohal, saab toidukaupa osta müügiautomaadist.

Ainulaadne Euroopas

Riia keskturgu, millest oleksime pidanud ehk juttu alustama, armastavad ühtviisi kohalikud, turistid ja poliitikud. See on endiselt rahvusliku (ja sageli natsionalistliku) uhkuse allikas, nagu see oli juba avamise ajal 1930. aastal.

Arhitektuuriliselt on tegemist muljetavaldava projektiga ning ühtlasi sajanditaguse näitega kallite ehitusmaterjalide taaskasutusest. Selle hiiglaslikud metallraamid toodi Riiga Vaiņodest, kus olid lammutatud esimese maailmasõja aegsed tsepeliinide angaarid. Arhitekt Pāvils Dreijmanise projekti järgi ehitatud viis turupaviljoni moodustavad Euroopa (ja võib-olla ka maailma) suurima katusealuse turu. Kogupindalaks on umbes 10 hektarit, millest ametlikuks turualaks on määratud 6,7 hektarit. Keskturg on riiklik kultuurimälestis ning osa Riia ajaloolisest keskusest, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Igapäevane külastajate arv ulatub 30 000–50 000 inimeseni.

Aastatel 2023–2024 töötasin ma Riia linna kinnisvara haldavas ettevõttes Rīgas Nami arendusjuhina ning olin seotud paari pilootprojektiga, mis uurisid linna suurte turgude võimalikke tulevikustsenaariume. Üks neist oli Riia keskturule arengukontseptsiooni loomine, mille eest vastutas konsultatsioonifirma Wealth.Investments koos arhitektuuribürooga Teeja Arhitekti. Üks projekti nõudeid oli kõigi huvirühmade põhjalik kaasamine. Tõenäoliselt oli see esimene turuarenduse projekt, mis tõi kokku kõik omavahel põimuvad huvid, sealhulgas Rail Baltica, Riia bussiterminali ja erasektori arendajate omad. Turualal on peale viie suure paviljoni veel kümned ajaloolised laohooned (spīķeri), mis kuuluvad hulgale eraomanikele, kuid asuvad munitsipaalmaal.

Olukorda teeb keerulisemaks veel see, et kõigil on uhkele turule suured ootused, ehkki Riia elanike arv püsib endiselt 600 000 juures. Viimase tõsiasja tõttu on selge, et osa turuhoonetest peab hakkama täitma teistsugust funktsiooni kui pelgalt jaekaubandus. Ehk siis turukeeli öeldes: kuidas teha nii, et hundid söönud ja lambad terved?

Kontseptsiooni autorid näitasid, et ühe toimiva mudeli järgi jätkuks turutegevus põhiliselt neljas ajaloolises paviljonis ja välialal, samal ajal kui üks suuremaid paviljone hakkaks täitma kultuurifunktsioone. Linnakodanike seas pälvis see ettepanek samuti suurima poolehoiu. Arvutasime välja, et ajaloolisesse lihatoodete paviljoni võiks mahtuda ühtlasi kaasaegse kunsti muuseumi programm ning avatud alad võimaldaksid rajada uue avaliku pargi. Samuti võiks seal olla kohti spordile ja – mis kõige olulisem – toidu tootmisele. Kontseptsiooni autorid osutasid ka sellele, et turu kasutajaskond vananeb kiiresti. Seetõttu korraldati uus konkurss, et luua turuhoonesse ajutisi puhke- ja toidudegusteerimise alasid. Vastava ettepaneku töötas välja Onlyonly Studio. Olgu aga öeldud, et sedalaadi projektid ja väiksemad sekkumised on turu hiiglaslikke hooneid ja tohutut ala arvestades peaaegu märkamatud.

Ebakindel tulevik


Poliitikud loobivad Riia turge käest kätte nagu kuuma kartulit, samas kui linnaelanikud suhtuvad neisse sentimentaalse kirega. Neid avastades ja kirjeldades avaksid justkui Pandora laeka, mis on täis ajaloolisi aardeid ja tulevikupotentsiaali. Kokkuvõttes võib öelda, et Riia kesklinn pole nii aktiivne ja maitsev olnud juba pikka aega –  ja seda hoolimata pikale veninud majandussurutisest, palju kritiseeritud valitsusest ning kõrval asuva agressorriigi droonimängudest. Arhitektuur traditsioonilises tähenduses on siin teisejärguline, välja arvatud juhul, kui tellija ja arhitekt on valmis astuma sotsiaalse kuraatori rolli.

IEVA ZĪBĀRTE on arhitekt, esseist ja kuraator. Pärast arhitektuuriõpinguid omandas ta magistrikraadi raamatukogunduse ja infoteaduse erialal. Tema portfooliosse kuulub enam kui 1000 arhitektuuri, disaini ja popkultuuri käsitlevat artiklit.

PÄISES: artikli algus ajakirjas. Fotod: Reinis Hofmanis, kujundus: Unt/Tammik
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT