Hanna Eliise Kitter ja Saskia Krautman vestlevad Elke Krasnyga sellest, miks meil on arhitektuuris tarvis kriitilise hoole vaatenurka.
Elke Krasny käsitleb oma töös hoole temaatikat, mis on arhitektuurivaldkonnas päevakorda kerkinud alles hiljaaegu. Uurija, kuraatori, kultuuriteoreetiku ja autorina – nt näituse ja raamatu „Kriitiline hool. Arhitektuur haavatud planeedi jaoks“ (MIT Press, 2019) ja Urška Jurmaniga algatatud Hooleökoloogia võrgustiku näol – pakub Krasny välja, et arhitektuur võib olla vahend, millega toetada õigust hoolele. Seega võiks arhitektuuri mõtestada hoolimise vormina – arusaam, milles kajab vastu ammune tarvidus siduda arhitektuur ja arhitektid meie planeedi ja sellel elavate liikide põletavate vajadustega. Pärast lühikest kohtumist Tallinnas avanes meil võimalus arutada põhjalikumalt Elke arusaamade üle väärtussüsteemist, mis võiks olla alus hoolivale praktikale arhitektuuris.
Hanna Eliise Kitter (HEK), Saskia Krautman (SK): Oma töös teoreetiku, kuraatori ja Viini kaunite kunstide akadeemia professorina olete hoolega seotud küsimustega tegelenud nüüdseks ligi viisteist aastat.
Elke Krasny (EK): Mind paelub, kuidas „hoole“ mõiste koondab endas kõikvõimalikke töid, mida on tarvis sotsiaalseks ja keskkondlikuks uuenemiseks – teisisõnu kõike, mida on tarvis teha selleks, et luua kehaline ja materiaalne alus edasi eksisteerimiseks. Samal ajal puudutab hool meie loodud, alalhoitud ja kultiveeritud suhete eetilist mõõdet. Ja hool puudutab ka vastutust – ja vast(ut)amisvõimet [response-ability], nagu Donna Haraway ütleb – nende suhete ees, kuivõrd need tekivad ja püsivad tänu hooletööle.
Arhitektuur on alati hoolt kujundanud, täpsemini öeldes ruumistanud.
HEK, SK: Kas te võiksite selgitada, kuidas te hoolt arhitektuuri kontekstis täpsemalt näete ja määratlete?
EK: Oluline on arvestada, et olenemata sellest, kas see arhitektuuriõppes või -loomes sõnaselgelt kajastub, on arhitektuur alati hoolt kujundanud, täpsemini öeldes ruumistanud. Ent arhitektuuri ennast on hakatud hoole prisma kaudu mõtestama alles üsna hiljuti. Oma töös – iseäranis koos Angelika Fitziga valminud näitusel ja raamatus „Kriitiline hool. Arhitektuur haavatud planeedi jaoks“ – olen püüdnud kasutada hoolt kriitilise vaatenurgana, et mõista, mida arhitektuur teeb ning millist ruumilist ja materiaalset tuge on arhitektuurist hoolega seotud õigustele ja vabadustele.
Mu enda huvi keskmes on see, kuidas arhitektuur saab olla üks kriitilise ehk möödapääsmatu hoole vorm, ja samal ajal see, kuidas kriitilisest hoolest võib kujundada vaatenurga arhitektuuri mõistmiseks üldisemalt. Kriitiline hool võib toimida prismana, läbi mille arhitektuuri selle paljudes eri vormides ja mõõtmetes ümber mõtestada, nii et esiplaanile tõuseb hoolimine, tähelepanu ja vastutus. Käsitledes arhitektuuri kriitilise hoole vaatenurgast saab uurida nii arhitektuuri potentsiaali hoolitseja ja alalhoidjana kui ka selle võimet kahju ja vägivalda tekitada. Arhitektuur – kõige laiemas ehk siis igasuguste ehitiste tähenduses, mitte üksnes n-ö suure algustähega – on viis, kuidas inimesed meie planeedil elunevad. Arhitektuur on elunemine planetaarses mastaabis. Hooned on mänginud suurt osa meie planeedi praeguse hävingueelse seisundi kujunemises, mida iseloomustab keskkonna allakäik ja kliimakriis.
HEK, SK: Teie analüüs käsitleb arhitektuuri planeedi tasandil, kuid rõhutab samal ajal selle mõju meie igapäevase ruumi kujunemises.
EK: Hooned määravad, kuidas inimesed majutuvad – teisisõnu, kuidas on korraldatud ja milliseid hooletingimusi tagavad ruumid, milles inimesed endi ja enda igapäevaste vajaduste eest hoolt kannavad. Hooned määravad ka seda, kuidas erisuguste kehaliste ja vaimsete võimete ning tervislike seisunditega inimesed hoolt kogevad ja vastu võtta saavad. Kriitilise hoole mõiste sidumine hoole eri tasanditega loob võimaluse nüansirikkaks, kontekstipõhiseks, kohaspetsiifiliseks hoonete ja nende tekitatud keskkondade analüüsimiseks ja planetaarse hoolega suhestamiseks.
Arhitektuur pole seega üksnes kaasosaline meie planeedi kriitilises ehk katastroofilises seisundis, vaid on kujundanud ka igapäevaseid hoolega seotud rutiine ja harjumusi, võimalusi ja kultuurilisi väärtussüsteeme. Siinkohal võime mõelda sellest, kuidas hoonete tüpoloogia (taas)toodab soolisi hierarhiaid, või sellest, kuidas arusaam tuumperekonnast on kujundanud nüüdisaegseid koduterritooriume. Samas võime mõelda ka arhitektuuri potentsiaalist selliste uute sotsiaalse taastootmise mudelite loomisel, mis võimaldavad sooliste hierarhiate kväärimist, kollektiivseid sugulusvorme, uusi hooleökoloogiaid ning visalt püsiva era- ja avaliku sfääri vahelise dihhotoomia lammutamist. Hool arhitektuuris – nagu ka arhitektuur kui hool – seob kehasid ja vaime avaliku ja erasfääri üleselt, ulatudes elunemiseni planeedi tasandil.
HEK, SK: Kuidas te määratleksite tänapäeva arhitekti rolli? Millist laadi töötaja on arhitekt?
EK: Ma ei arva, et meil saaks olla või isegi peaks olema arhitekti ja veel enam arhitekti tehtava jaoks ühest määratlust. Küll aga arvan, et suurt osa arhitektuurilisest tootmisest kannavad konkreetsed ajaloolised võimu- ja majandusrežiimid. Hetkel oleme tunnistajaks sellele, kuidas kiirenev kapitalism ja ehitustööstuse lobitöö määravad arhitektuurilise tootmise tingimusi nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil. Sellest võiksime järeldada, et arhitektid on töötanud riigivõimu ja kapitali võimu huvides. Samas on oluline meeles pidada, et arhitektide rolliga seondub ka üpris teistsuguseid traditsioone ning seega teistsuguseid sotsiaalseid ja kultuurilisi kujutelmasid. Mõningase lihtsustamise hinnaga võime täheldada, kuidas endises idablokis nähti arhitekti suuresti kui ühe teadusliku eriala esindajat, kes juhatab teed uue ühiskonna ehitamisel. Läänemaailmas seevastu on pikk traditsioon arhitektuurist kui liberaalsest erialast, mis seostab arhitekti elukutset tugevalt geeniuse ja loovuse mõistetega. Mõlemad traditsioonid ühilduvad arusaamaga arhitektuurist kui tööriistast, võimulolijate käsutuses olevast vahendist.
Kõigis põlvkondades on leidunud arhitekte, kes on püüdnud oma tegevusala kapitali haardest tagasi võita. Nad püüdlevad selle poole, et projekteerimine teeniks hoole, mitte tuluga seotud eesmärke.
Mind huvitab arhitektuuriajalugu, mis on minu arvates suuresti ka meie praeguse hetke ajalugu ning aitab meil mõista mitmesuguseid vastupanu osutavaid – allumatuid, tõrksaid, hälbivaid – arhitektuuripraktikaid. Õigupoolest on kõigis põlvkondades leidunud arhitekte, kes on püüdnud oma tegevusala kapitali haardest tagasi võita. Nad püüdlevad selle poole, et projekteerimine teeniks hoole, mitte tuluga seotud eesmärke. Samal ajal esitavad nad väljakutse sügavalt juurdunud kultuurilistele ja ühiskondlikele normidele, mis kujundavad meie arusaamu ruumist ning põlistavad klassilisi, soolisi ja rassilisi ühiskondlikke hierarhiaid. Selles kahetises püüdluses väljendub nägemus arhitektuurist, mis on sotsiaalselt teadlik ja vaba – teisisõnu, hooliv.
HEK, SK: Ajalooliselt ei ole arhitektuuri mõistetud hooliva kutsealana. Hooleteooriates on keskne mõiste vastastikune sõltuvus, samas kui arhitektide enesemõistmises on olnud olulisel kohal iseseisvus, olgugi nad siis tegelikult teenuseosutajad. Mis põhjusel arhitektuur ja hool ajaloos lahknesid? Ja kas te näete, et tulevikus võidaks praktiseerida arhitektuuri teisiti?
EK: Alustan kõige üldisemast lähtepunktist, mida suudan kujutleda: me hoolime, järelikult oleme. See viitab mõistagi kartesiaanlikule vormelile „Cogito ergo sum“ – ma mõtlen, järelikult olen – juhtides tähelepanu tõsiasjale, et valgustuslik modernsus mitte üksnes ei lahutanud vaimu kehast ja kultuuri loodusest, vaid asetas nad ühtlasi hierarhilisse alluvussuhtesse. Arhitektuur mängis selle lahutatuse väljendamisel ja sellele materiaalse kuju andmisel keskset osa. Arusaam arhitektist kui meister-vaimust, kes määrab ja kujundab, kuidas kehad ruumis eksisteerivad, kuidas inimesed siin planeedil elunevad ja mis kuju see elunemine võib võtta, käib käsikäes arusaamaga hetkel veel olematute hoonete väljamõtlemisest, nende kujutlemisest ja kavandamisest. Arhitektide mõtlemine püüab seega allutada aega, mida me nimetame tulevikuks – seda, mis ootab ees. Praegu ollakse aga aina teadlikumad, et ees ootab katkine tulevik.
Samal ajal võib arhitektuuris ja sealhulgas arhitektuurihariduses märgata teatavat pööret selle poole, et leida uute hoonete ehitamise asemel uusi viise olemasolevate hoonete hooldamiseks, parandamiseks, taastamiseks. Arhitektidest on üha enam saamas olemasolevate hoonete hooldajad. Sellel on kutsealaga seotud ühiskondlike ja kultuuriliste kujutelmade jaoks hulk erisuguseid tagajärgi. Millegi olemasoleva ülalpidamine, et tagada selle jätkuv olemasolu, kõlab hästi kokku hoole mõistega. Olemasoleva eest hoolitsemine eeldab tuleviku ja arhitektuuri kui kavandamisega teistsugust suhet kui tuleviku ehitamine ja kujundamine uute hoonete näol.
Paradoksaalsel kombel tuleb selleks leida mitte üksnes uusi viise hoonete materiaalse külje eest hoolitsemiseks – praeguseks teame, et terase-klaasi-betooni ehitusparadigma on planeedi jaoks hävitav –, vaid ka uusi viise olemasolevates hoonetes elunemise kujundamiseks. Palju või lausa enamik praegu maailmas leiduvaid hooneid on kujundanud agentsust ja ruumilist võimu ebavõrdse klassilise, soolise, rassilise ja liigilise hierarhia alusel, iseäranis hoolega seoses. Olemasoleva säilitamisest ja selles uutel viisidel elunemise võimaldamisest on saanud arhitektuuri uus ülesanne, mis nõuab ja rõhutab just nimelt hoolt.
HEK, SK: Hoolest on saanud arhitektuuris ja mujalgi pisut nagu moesõna. Kuidas hoida ära selle muutumine tööriistaks olemasolevate võimu- ja kontrollistruktuuride säilitamiseks?
EK: Hoolega seoses võib märgata mitmesuguseid arenguid. Kokkuvõttes on need omavahel pinges ja vastuolulised. Me näeme, kuidas parempoolsed ja autoritaarsed ideoloogid räägivad soost [gender] kui ideoloogiast. Sellega tugevdatakse kohustuslikku binaarset sookorda, kus kumbagi sugu määratletakse nõnda, et nii meeste kui ka naiste ruumid muudetakse taas traditsiooniliseks. Sellega kaasneb teatud ideoloogiline elustiil ja brändimine hüperfeminiseerumise ja -maskuliniseerumise näol. Nii saab näiteks koduterritooriumi arhitektuurist instagrammitav taust kapitalistlikele tradwife’idele, kes ülistavad majapidamist, lapsekasvatamist ja abikaasa toetamist. See on suuresti seotud mitte üksnes hoole individualiseerumisega – vastandina hoole ja hoolekande kollektiivsetele vormidele –, vaid ka traditsiooniliste soorollide tugevnemisega ühiskondliku ideoloogiana.
Samal ajal näeme, kuidas hoolimisest on hakatud rääkima poliitikakujundamises, eriti linnapoliitikas. Näiteks Saksamaal tuginevad uued soolise õigluse ja sooteadliku linna arendamise juhised arusaamale õiglasest, kaasavast ja hoolivast linnast. Ometi võib neis poliitikadokumentides selgelt märgata feministliku või kväärfeministliku terminoloogia puudumist. Selline hoolikas feministliku mõtte ja praktika vältimine ei ole juhuslik, vaid struktuurne.
Võimusuhete – sealhulgas arhitektuuris peituvate võimusuhete – vaidlustamine on jätkuvalt osa feministlikust võitlustest ja sellest, mida ma nimetan hoolefeminismiks. See lähenemine hõlmab uusi viise vastupanuks soo traditsiooniliseks muutmisele ja autoritaarsete ideoloogide poolsele hoolekujundamisele, hoole ohjeldamatule kaubastamisele ja radikaalse hoole instrumentaliseerimisele või vaibutamisele eri poliitikate kaudu, võideldes samal ajal selle nimel, et neis võetaks kohustus rajada ruume hoole jaoks.
HANNA ELIISE KITTER ja SASKIA KRAUTMAN on Eesti kunstiakadeemia arhitektuuritudengid ja Eesti arhitektide liidu noortekogu esindajad. Nad tegutsevad kollektiivis Kunstiryhmitus.
PÄISES: artikli algus ajakirjas. Foto: Eesti Kunstiakadeemia, Tiina Tammet, kujundus: Unt/Tammik.
AVALDATUD: MAJA 3/4-2025 (121-122), peateema TÖÖ JA TOIT
