Betoon ja paranoia

Seisan keset kivisevõitu, talviselt kasina taimestikuga vahemerelist mägimaastikku. Taevas on pilvitu, eemal on lambaid ja üks eesel, kaugemad mäed näikse üsna kõrged, lumiste tippudega. Kogu vaatepilt sisendab peaaegu alpilikku idülli ja turvalist ajavälist olemist kusagil maailma selja taga. Siis märkab silm aga maastikus mingeid hallikas-kiviseid poolsammaldunud muhke, üksteisest vast saja-kahesajameetriste vahemaadega eraldatud betoonkupleid. Ma olen Albaanias Gjirokastëri lähistel ja muhud maastikus on jäänused Albaania totalitaarse valitseja Enver Hoxha (võimul 1944–1985) ambitsioonikast kaitseprogrammist rajada kõigile riigi kodanikele ühtlaselt üle kogu maa varjendid. Need siin on kolme tüüpi varjenditest levinuimad, mõeldud ühele-kahele inimesele: väheldased ja pea olematu varustusega ümmargused betoonist varjualused, mida plaaniti rajada 750  000 tükki, kuid hinnangud nende tegeliku hulga kohta on äärmiselt erinevad. Ennast välispoliitiliselt täielikku isolatsiooni mänginud Hoxha, kelle meelest ei olnud ei Jugoslaavia, Nõukogude Liit ega lõpuks enam ka Hiina piisavalt kommunistlikud, muutus 1960.–1970. aastatel järjest paranoilisemaks ja hakkas kartma rünnakut. Ja mis oleks loogilisem kui otsida turvatunnet ehitamisest – võimalikult suurest hulgast kaitserajatistest maa all või betooni varjus. Albaania niigi sõja tõttu nõrgenenud majanduse ja eluasemepuuduse kiuste panustati kulukasse punkriprogrammi määratu hulk ressursse ning kõrgemad sõjaväelased, kes juhtisid tähelepanu nende ebaefektiivsusele, lasti lihtsalt maha. Ilmselgelt ehitas Hoxha tänavatel, põldudel, randadel ja mägismaal ühtemoodi silmatorkavate punkritega eelkõige sümboolset, performatiivset turvatunnet. Vaatan kuplitega üle külvatud tühja maastikku ja mulle jõuab kuidagi kehaliselt kohale mingi hoopis teistlaadi, hirmust ja hirmutamisest läbi imbunud ühiskonna tunne. Sellesse vaatepilti tardunud aegruum on irreaalne. Samas puudutab see rahutuks tegeval moel midagi ka tänases.

Paratamatu katastroofi poole

Praegune hirm on pisut teistlaadi, aga ilmselt mitte sugugi väiksem. Vastupidi, mida ebamäärasem on hirmu allikas, seda hoomamatum ja ähvardavam see tundub. Kogu meie tänapäevast elu värvib ühtlane ja pidev ärevusefoon – meid valdab ühekorraga isiklik ja eksistentsiaalne, ühiskondlik ja poliitiline, keskkonna- ja kliimaärevus. Milleks valmistuda? Kuidas valmistuda? Mis ähvardab esimeses järjekorras, aga millega on võibolla natuke rohkem aega? Juba 1980. aastatel väitsid sotsiaalteadlased Anthony Giddens ja Ulrich Beck, et oleme tööstusühiskonnast jõudnud riskiühiskonda, kus küsimus ei ole enam mitte selles, kuidas jaotuvad toodang ja kaubad (goods), vaid ohud ja hädad (bads). Loomulikult, elu on alati olnud täis riske ning ka katastroofe ja maailmalõppe on ennustatud ja oodatud aegade algusest saadik. Lääne kultuuri tüvitekst on kõike hävitava veeuputuse müüt kui manitsus valmistumise vajalikkusest, läbi sajandite on oodatud nii Ragnaröki kui ka Kristuse uut tulemist, otsitud maailmalõpukuulutusi nii Nostradamuselt kui ka maiade kalendrist. Kuid tänapäevast riskiühiskonda eristab see, et looduslike või inimväliste ohtude asemel on tõenäolisemaks muutunud inimpäritolu riskid, mis on seotud kliimamuutuse, tehnoloogia, finantssüsteemi või globaalse poliitikaga. 20. sajandi alguse progressilubadused on sajandi lõpuks pöördunud enesehävituseks, mis on moderniseerumisprotsessi enda tahtmatu kaasnäht.¹ Riskiühiskonnas ollakse veendunud, et katastroofi tõenäosus ja määr üha kasvavad, samas usutakse järjest vähem teaduse võimesse riske adekvaatselt hinnata ja nende maandamiseks midagi ette võtta. Ekspertteadmised on järjest vähem konsensuslikud. Eva Horni väitel tajutakse tänapäevast elu kui katastroofi ilma sündmuseta – kui järk-järgulist ja vaevu hoomatavat, kuid paratamatut liikumist katastroofi poole, mille võimalikku vormi ei osata ometi kujutleda.² Seetõttu käitutakse vastandlikel viisidel: ühelt poolt ahmitakse düstoopilisi filme, kirjandust ja kõikvõimalikku muud nn kollapsoloogiat, samal ajal aga ignoreeritakse kõikjalt tulvavat infot, jätkates tavapärasel moel reisimist, pereplaneerimist ja kinnisvaraarendust. See on paradoksaalne seisund – olla ühtaegu ülimalt informeeritud ja ärevil, kuid samas passiivne ja justkui halvatud. Kollapsoloogias väljendubki omalaadi katastroofiiha – tuleks ta siis juba kätte! Kui katastroof lõpuks selge kuju võtaks, selguks ühiskonna tõeline seis. Ja ettenägelikud eristuksid naiivsetest.

Ettenägelikud valmistujad

Sellised ettenägelikud valmistujad (preppers) moodustavad omalaadse globaalse subkultuuri, kelle maailmavaate aluseks on veendumus, et valitsuste ega ühiskondlike institutsioonide peale ei saa lootma jääda – oma naha päästmine on igaühe enda asi. Seetõttu tuleb eesootavaks valmistuda ise ja valmistuda kohe. Lahendus on vaja leida kahele küsimusele: kuidas elada üle katastroof (püüdes esmalt määratleda, milles see kõige tõenäolisemalt seisneks ning kui pikalt tuleks vastu pidada) ning kuidas ehitada üles uus elu katastroofijärgsetes, eeldatavasti vaenulikes tingimustes. USA-s, kus see meelelaad peegeldab nii metsiku lääne juurtega ühiskonna loomupärast individualismi kui ka külma sõja aegset tuumaohuks valmistumise propagandat, on aktiivseid prepper’eid umbes 23 miljonit, igas vanuses ja kõikidest ühiskonnagruppidest³, kuigi moel või teisel valmistub ettenägematuteks hädadeks iga kolmas⁴. Euroopas ollakse suurte katastroofide asjus harjunud mõneti enam riigi peale lootma, kuid pandeemiakogemus ja Ukraina sõda on ka siin prepper’ite kogukonda märkimisväärselt kasvatanud. Hoiakuid ja tegevuskavu on mõistagi erinevaid, need ulatuvad tavapäraste matkatarkuste omandamisest ja kodus esmatarbevarude hoidmisest kuni täielikult autonoomsete majapidamiste või kogukondade loomiseni perifeersetes võimalikult peidetud asukohtades. Urban–prepper’id valmistuvad võitluslikuks geriljaeluviisiks postapokalüptilises linnakeskkonnas, samas kui eco–prepper’id rõhutavad, et valmistumisega seotud muudatused on keskkonnasäästlikumale eluviisile üleminekuks niikuinii vajalikud.

Loomulikult on valmistumine ka hiigelsuur äri. Kuigi prepper’ite paatoses väljendub riigi usaldamatuse kõrval ka tugev tarbimisühiskonna hädade kriitika, vastab sellele paradoksaalsel kombel ikka usk, et kaitset saab osta – annab selle turvatunde siis parim ja spetsiifilisim magamiskott, relv või õhufilter. Või punker. Kui USA külma sõja aegne laiahaardeline riiklik propaganda ärgitas igaüht ehitama tuumarünnaku puhuks betoonpunkrit oma tagaaeda, töötades selleks välja ka hulga tüüpprojekte ja tehnolahendusi, siis tänapäeva arendajad pakuvad tooteid kõikvõimalikest eelarvetest, maitsetest ja hirmudest lähtudes. Valmismoodulina on võimalik soetada eraldi paanikaruume või varjendeid, mida saab paigutada garaaži või elutoa alla, maskeerides need näiteks veinikeldriks, relvaruumiks või külalistetoaks. Üks edukamaid tootjaid, Texases tegutsev Atlas Survival Shelters⁵ pakub näiteks ehitatava maja alla või aeda paigutamiseks laia valikut betoonist, kuulikindlast terasest ja korrugeeritud torudest varjendimooduleid, mis transporditakse kohale ühes tükis ning millele paigaldatakse kohapeal ventilatsioon, veetorud, elektrisüsteem, internetiühendus ja muu vajalik. Sissepääsud on kuuli- ja gaasikindlad, lisada saab desinfektsiooniruumi, relvahoidla, filtrid keemiliste ja bioloogilise relvade ja radiatsiooni tarbeks. Väljapoole maja rajatavatel varjenditel on mitmesuguseid maskeerimislahendusi, suurematel mudelitel on eraldi põgenemistunnel. Samas rõhutatakse laminaatparketi, garderoobikappide, duširuumide ja moodulköökide pakkumisega, et punkris passimine ei pea sugugi tähendama mugavuste ohverdamist. Ka teise populaarse tootja Rising S Bunkersi⁶ valik ulatub kahe nariga üheksaruutmeetrisest punkrist mitme miljoni dollariliste luksusmudeliteni, mis kannavad kõnekaid nimesid nagu Venetian, Presidential ja Aristocrat. Viimane sisaldab peale eluruumide, täisköögi, garaaži, suurte hoiuruumide ja kunstvalgusega kasvuhoone ka sauna, spordisaali, keeglisaali, lasketiiru, ujulat, mängutube ja muud. Tegevjuhi sõnul peegeldab äri otseselt poliitilist elu: kui esimene tõsine punkrite müügibuum oli pärast 11. septembri terrorirünnakuid, siis Trumpi 2015. aasta valimisvõit tõi täiesti uue sihtgrupina ehmunud liberaalid, kes kasvatasid müüki 700%.⁷

Taaskasutatav militaartaristu

Paljud punkriarendused on ära kasutanud olemasolevaid militaarrajatisi. Vivos, mis praegu tegutseb nii USAs, Euroopas kui ka Aasias⁸, alustas arendamisega 2016. aastal Lõuna-Dakotas hiiglaslikul pommikatsetuste alal, kus oli saadaval 575 teise maailmasõja järgset kasutuseta relvahoidlat, mis pidid suutma vastu panna kuni poole megatonnise plahvatuse jõule.⁹ Põhjalike turvasüsteemide ja -meeskonnaga arendust reklaamiti kui maailma suurimat ellujääjate kogukonda, kuhu pidi mahtuma 6000–10 000 inimest – see ei olnud enam küsimus üksikvarjendi kui valmistoote paremast või halvemast varustatusest, vaid terviklik visioon postapokalüptilisest ühiskonnast, kus ideoloogiliselt ühel meelel jõukas grupp on kaitstud meeleheitel vaeste ja näljaste eest. Vivose teine arendus Jena linna külje all kasutab ära külma sõja aegse Ida-Saksamaa taristut – mäe sisse uuristatud viie kilomeetri pikkusesse kompleksi on planeeritud 34 üle neljasajaruutmeetrist kahekorruselist apartementi, igaüks projekteeritud erilahendusena tellija soovide järgi. Retooriliselt kõnekas on arenduse võrdlus luksusliku kruiisilaevaga – privilegeeritud seilavad muretult läbi hukkuva maailma. Vivos Europa esindab ettekujutust maksimaalsest hedonismist võimalikult turvalises keskkonnas. Väidetavalt peab see vastu otsesele tuumapommirünnakule, maavärinale, tsunamile, keemiarelvale, elektromagnetlainetele ja peaaegu kõigile mõeldavaile relvastatud rünnakutele, sel on filtrisüsteem bioloogilise ja keemiarelva tarbeks, topeldatud kliima- ja ventilatsioonisüsteem, autonoomne vee- ja elektrivarustus. Sisetransport on lahendatud elektrisõidukitega, ühendust välismaailmaga peetakse helikopteriga. Ühisalalt leiab restoranid, pagarikojad, pruulikoja, veinikeldri, sportimisvõimalused, kabelid ja palveruumid ning juuksuri, lisaks on ka TV- ja raadiojaam, turva- ja kinnipidamiskeskus, steriliseerimiskambrid, parandustöökojad ning täisvarustuses haigla. Plaanis on rajada miniloomaaed ja kultuuriväärtuste arhiiv, millest iganes viimane siis koosnema peaks.

Pikemat varjumist eeldava stsenaariumi puhul jääb aga turvalisusest, autonoomsest toimimisest ja luksuslikest olmemugavustest ometi väheks – otsustavaks saab psühholoogiline vastupidamine. Seda on vast kõige enam teadvustatud USAsse Kansasesse 1960. aastate algusest pärit raketišahti rajatud Survival Condo puhul, mille 15-korruseline kompleks ulatub 60 meetri sügavusele maa alla.¹⁰ 2012. aastal valminud kompleksi kavandamisse kaasati peale sisearhitektide ka psühholoog, et luua illusioon, nagu kompleks oleks normaalsus. Varjend mahutab maitsekalt disainitud 80- ja 170-ruutmeetristes „korterites“ 75 inimest, kuid eraldi tähelepanu on pööratud ühisaladele ja -tegevustele: peale ootuspärase spordiklubi ja ujula, baari ja restorani, kino ja raamatukogu rõhutab arendaja supermarketi kui turvalise rutiini säilitaja olulisust hoolimata sellest, et viie aasta varu jagu kaupu on seal ju tasuta.¹¹ Maa-alusest elust hoolimata püütakse toetada keha loomuliku tsirkadiaanrütmi säilimist. Interjööris kasutatud värvid ja valgus on teadlikult soojad, kunstlikud aknad simuleerivad ööpäevaringset valguse muutumist vaatega Hawaii rannale, Alpi kuurordile või Jaapani aiale. Turvalise reaalsuse muljet aitavad süvendada sobivad salvestatud helitaustad.

Isegi kui Vivos Europa on siiani vaid unistuste ja renderite tasemel¹² ning luksuspunkritest kuulsaim, Praha lähistele plaanitud ja taas 1980. aastate Tšehhoslovakkia parteiladviku tuumakaitsetaristut ära kasutav Oppidum teatas paari kuu eest üldse projekti lõpetamisest¹³, on tänapäeva superrikaste maailmalõpuvarjendid nähtus omaette, mis kujutab endast võibolla teravaimat nüüdisühiskonna diagnoosi üldse. Meediateoreetik Douglas Rushkoff on tabavalt märkinud, et tsivilisatsioon, kus on võimalik selline äri nagu Vivos, ongi juba teatud mõttes kokku kukkunud tsivilisatsioon.¹⁴ Muu hulgas tugineb see tingimusteta usule tehnoutopismi: inimprogress on pidev ja peatamatu ning pole olemas ühtki olukorda, mida ei oleks võimalik mõne uuendusliku tehnoloogiaga lahendada. Kuid erinevalt paari kümnendi tagusest ajast, kui tehnoutopism hõlmas vähemalt retoorikas veel maailma päästmist laiemas plaanis, ei näe miljardärid enam kuigivõrd vaeva oma eesmärkide varjamisega filantroopia maski taha. Järele on jäänud paljas ja küüniline küsimus, kuidas päästa oma isiklik nahk oma ekstraktivistliku kasumikeskse tegevuse tulemusena elamiskõlbmatuks muutunud maailmas. Kuidas painutada füüsika-, majandus- ja eetikareegleid nii, et pääseda omaenda kokkukeeratud apokalüpsisest? Kuid selgi puhul ei puuduta kõige raskemini ennustatavad ja hallatavad küsimused mitte betooni või tehnosüsteeme, vaid inimtegurit – näiteks kui rahamajandus on kokku kukkunud, siis millega ohjeldada ja motiveerida snaiprit varjendikatusel?

Valmistuv Eesti

Ka Eestis on suur hulk nõukogudeaegset militaartaristut ja varjendeid, pole aga teada, et keegi oleks plaaninud neid mingil moel eesmärgipäraselt taaskasutada. Kui 1980. aastate lõpul oli Eestis 543 tsiviilkaitsevarjendit, 7343 lihtradiatsioonivarjet ja 21 000 varjumist võimaldavat keldrit, mis kokku pidanuksid mahutama rohkemgi inimesi kui toonane rahvaarv¹⁵, siis praegu on meil 170 avalikku märgistatud varjumiskohta kokku ca 10% elanikele¹⁶.

Arhitektide liidu varjendite töögrupp tegutseb selle nimel, et töötada välja uutesse kortermajadesse ehitatavate varjumiskohtade nõuded ja standardid, kuid kiirema lahendusena ka küsimusega, kuidas kaotada seadustest piirangud, mis praegu ei võimalda inimestel omale varjendeid või varjumiskohti rajada. Huvi selle vastu tundub aga olevat üllatavalt väike. Kiire küsitlus Eesti arhitektide ja kinnisvaramaaklerite seas andis ühemõttelise tulemuse – kellelegi ei meenunud, et mõni eramutellija või -ostja oleks kavandanud punkri, turvaruumi või isegi korralikuma keldri rajamist. Samuti ei paistnud, et eraldatus või kaitstus oleksid asukoha või krundi valikul olulisel kohal. Äärmisel juhul piirdub valmistumine dubleerivate kütte- või elektrilahendustega. Kel vähegi võimalik, investeerib punkri asemel hoopis tagavarakinnisvarasse Hispaanias – traditsioonilise prepper’i seisukohalt pigem ebamõistlik valik, sest WTSHTF-olukorras¹⁷ tuleb sinna kuidagi ka kohale saada. Kuigi arvestades kohalikke olusid, paistab isegi prepper’ite subkultuur Eestis üllatavalt ahtake – kinnine Facebooki grupp on küll olemas, kuid suhteliselt väheaktiivne, kui pandeemiaperiood välja arvata. Eks on ka suur hulk näiteks USA prepper’ite propageeritavatest ellujäämisoskustest siinmail veel osa enesestmõistetavast talupojatarkusest.

Haavatavad meetmed

Kuhu siis maandada oma eksistentsiaalne, poliitiline ja keskkonnaäng? Betooni käegakatsutav ja vahetu materiaalsus võib küll mõjuda rahustavalt, kuid tegelikkuses on ka kõige peenemad ja paremad punkrid pisutki pikemate või keerulisemate ohustsenaariumide puhul erakordselt haavatavad. Autonoomse hüdropoonilise toidukasvatuse võib rikkuda vale bakter, kõigega varustatud maa-aluses restoranis tabada hambapõletik, ideaalse tehnosüsteemi lõhkuda mõni ettevaatamatu liigutus, mille parandamiseks puuduvad varuosad. Ja kuidas üldse pääseda oma metafoorsele üksikule saarele, kui navigatsioonisüsteemid ei tööta? Hea näide on 2008. aastal rajatud Svalbardi seemnepank – punker mitte küll inimestele, vaid kõikjalt maailmast kokku kogutud toidutaimede seemnetele. Riigid üle maailma deponeerivad sinna sordiseemneid, mis võimaldaksid põllumajanduse taastamist pärast ettenägematuid kataklüsme. See Teravmägedele igikeltsa alla rajatud globaalne toidujulgeolekuvaramu pidi olema täiesti turvaline ja kaitstud nii kõikvõimalike looduskatastroofide kui ka inimpäritolu ohtude eest. Ometi hakkas see kliimasoojenemisest tingitud muutuste tõttu kümme aastat hiljem lihtsalt läbi tilkuma! Nii nagu Albaania betoonkuplitelgi on ka Svalbardi seemnepanga ning rohkem ja vähem luksuslike maailmalõpupunkrite efektiivsus tegelikult tingimuslik, tõestades sellegipoolest arhitektuuri tõhusust emotsionaalse ja sümboolse turvatunde loomisel. Rohkem kui midagi muud kehastab nii Svalbardi metsikust maastikust esile sirutuv betoon-nokk kui ka määratult mitmekesine punkriarhitektuur meie praegust elutunnetust, peegeldades kõikevaldavat, kuid fookustamata ohutunnet, ühiskonna ja võimukandjate umbusaldamist ning individualistlikku fantaasiat autonoomsest ja seadustevälisest hakkamasaamisest. Aga võibolla selle kõige varjus ka igatsust toimiva ja usaldusväärse kogukonna järele mingisuguses postmaailmas? Eesootavaks teadmata õuduseks valmistudes on rohkem kui betoonist ilmselt kasu solidaarsusesse ning tugevatesse ja toimivatesse inimsuhetesse panustamisest.

INGRID RUUDI on arhitektuuriajaloolane, kriitik ja kuraator, kes töötab EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis.

PÄISES foto: Leo Fabrizio
AVALDATUD: MAJA 2-2025 (120), peateema BETOON

1  Ulrich Beck, Risikogesellschaft: Auf dem Weg in eine andere Moderne (Suhrkamp, 1986).
2  Eva Horn, The Future as Catastrophe (Columbia University Press, 2018).
3  Anniina Koivu, „The business of prepping“, We will survive – the prepper movement, toim Anniina Koivu, Jolanthe Kugler (mudac, 2024), 66.
4  Richard Laycock, „74 million Americans prepping for disaster“, Finder, 11.04.2023.
5  Atlas Survival Sheltersi veebileht, https://atlassurvivalshelters.com.
6  Rising S Bunkersi veebileht, https://risingsbunkers.com.
7  Bradley Garrett, Bunker. What It Takes to Survive The Apocalypse (Penguin, 2021), 83.
8  Vivose veebileht, https://www.terravivos.com.
9  Marc O’Connell, „Real estate for the apocalypse: my journey into a survival bunker“, Guardian, 17.03.2020.
10  Survival Condo veebileht, https://survivalcondo.com.
11  Bradley Garrett, Bunker. What It Takes to Survive The Apocalypse (Penguin, 2021), 228–229.
12  Bradley Garrett, „‘Our top search term is nuclear’: US bunker sales soar as anxiety over Russia rises“, Guardian, 29.03.2022.
13  Kilian Marti, „Medien weltweit berichteten über Schweizer Luxus-Bunker – nun macht die Firma dicht“, Watson, 02.12.2024.
14  Douglas Rushkoff, Survival of the Richest: Escape Fantasies of the Tech Billionaires (W. W. Norton & Company, 2022).
15  Liisa Tagel, „Kui kõik valmistusid tuumasõjaks“, Postimees, 24.09.2014; Elanike kaitse võimalused ja astmed massirelvade kahjustuste eest. Seletuskiri. ERA.T-14.4-6.35456 (1986).
16  Elanikkonnakaitse tegevuskava  2024–2027. Koostanud riigikantselei, sotsiaalministeerium, siseministeerium (2024).
17  When the shit hits the fan ehk „kui sitt ventikasse lendab“, üks levinumaid arvukatest akronüümidest prepper’ite subkultuuris.